MÄLESTUSGALERII | Suri kirjanik ja ajakirjanik Jüri Pino

„Elas ja oli üks mees.
Ta sündis, nais ja suri.
Rohkem ma temast ei tea,
aga ta oli üks mees.“

Vabakutseline ajakirjanik ja kirjanik Jüri Pino (48) suri jaanilaupäeval.  „Hüvasti, armas Jüri...“ kirjutas ta elukaaslane Margot Sepp Facebookis. „Ootamatult suri minu isa Jüri Pino. Jääme Sind mäletama hea isana lapsepõlvest, Sinu kokkamisi, lorijutte, nalju ja suurt südant. /.../ Head teekonda Sulle, armas Isku!“ kirjutas tütar Kati. 

Jüri Pino sündis 3. juulil 1970. aastal Tartus. Ta on lõpetanud Tartu 3. keskkooli ning 1993. aastal Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal. Pino on töötanud Eesti Päevalehes, Rahva Hääles, Postimehes, Favoriidis ja Õhtulehes ning olnud ka Õhtulehe kolumnist. Ta on raamatute  „Sigalahe suvi“ (koos Karl Martin Sinijärvega), „Kohatäide“, „Sakuska“ ja „Teise päeva toidud“ autor.

Pino oli ka Õhtulehe kolumnist. Tema viimasteks kirjatükkideks lehes olid „Süsteemita Süvariik“, „Mõttevahetuse tähendusest“, „Oleme laulurahvas või jaa?“ ning „Ühe rahustava foto võimalusest“.

Õhtulehes meenutavad Jüri Pino:

• Andrus Kivirähk 

Kirjanik tunnistab, et uudis Pino surmast on tema jaoks ootamatu. „Ma ei teagi päris täpselt, mis temaga juhtus. Praegu on veel peas segadus, sest ta oli ju üks mu parimaid sõpru,” lausub ta. „Hirmus kahju, et osake lapse- ja nooruspõlvest on nüüd ära läinud. Meil oli väga palju ühiseid mälestusi ja nüüd polegi kedagi, kellega neid üheskoos heietada.” Loe pikemalt SIIT!

• Karl-Martin Sinijärv

„Jüri oli säherdune taat, et kellelgi, kes teda vähegi tundsid, mälestustest puudu ei tule,” meenutab ta. „Maailm ilma Jürita on suure setu võrra vaesem, samas ei saa Taevaisale topsivenda keelata, kui tema võtab kutsuda. Säragu tähed Su vagude lõpul, aus sõber!” lausub Sinijärv. Loe pikemalt SIIT!

• Astrid Kannel

„Seda, et tal oli tohutu anne, oli näha juba esimesel kursusel,” ütleb Kannel, kes lõpetas ülikooli aastal 1993. „Mõned inimesed lihtsalt ongi sellised, et jumala poolt on antud tohutult annet, aga ei taha kõike seda teostada,” lausub Kannel. Loe pikemalt SIIT!

• Liisa Pakosta

„Ma mäletan Pino kohta muidugi seda, et alati jäi ta hiljaks,” räägib Pakosta. „Aga mitte kunagi pahatahtlikult. Alati ta naeratas ja vabandas: buss läks katki, küll magas sisse,” naerab naine. Alati lahke, soe ja hea huumorimeelega – nende märksõnadega iseloomustab Pakosta Pinot. Loe pikemalt SIIT!

• Väino Koorberg

„Ta oli pannud oma keerulisse isiksusse kokku hulga egosid, osa taevast, osa põrgust, ning kes neist parajasti valves oli, teadis Jüri üksinda,” meenutab Koorberg. „Nüüd, kus teda enam ei ole, kus vaikus on lõplik, jääv, igavene, taban end mõttelt: kas tõesti jääb Jürist maha vaid paar kergekaanelist raamatut, nagu nendest nappidest, kroonulike sõnadega kirja pandud uudistest loen? Siis mõtlen tema kolumnide peale, ja miski mu kujutluses ärkab ellu. Mõtlen Jüri inimeselugude, tema intervjuude peale, ning pilt saab teravamad jooned. Mõtlen tema reportaažidele, ja Jüri seisab minu kõrval. Mõtlen tantsutuuridele Õhtulehe pidudel, mõtlen suvepäevadejärgsele hommikule, mõtlen laulujorinale – näiteks päikesetõusu hümniga tervitades, ning naeratan: ta pole kusagile kadunud. Kõik see jääb alles, kõik see jääb kestma.” Loe pikemalt SIIT!

• Evelin Kivimaa

„Jüri oli tohutult armas ja rõõmsameelne inimene, kelle käest õppisin ma nii mõndagi. Eelkõige seda, et sa võid olla ühtaegu oivaline kirjutaja ja samas nii südamlik ja hea inimene. Ta ei püüdnud ennast kunagi tähtsaks teha, vaid oli tore ja siiras. Minu hea Õpetaja, suure algustähega.” Loe pikemalt SIIT!