Blogid

BLOGI | Marilyn Jurman on Eesti suurim „Matrixi“ fänn: „See film muutis mu elu!“ (24)

Marilyn Jurman, 23. juuni 2019, 17:14
Foto: Marilyn Jurman
Päev enne joogaõpetajate koolitust juulis näitab Forum Cinemas „Matrixi“ filmi. Mina olen seal 100% kindlalt kohal, esireas ja näpud püsti. 

Käisin seda esimest korda kinos vaatamas, kui olin 14aastane. „Matrix“ muutis mu elu toona nii palju, et parim sõbranna saatis mulle veel mitu aastat hiljemgi 21. septembril postkaarte, millel kirjas „Ilusat „Matrixi“ päeva!“.

Samal teemal

Ma pole elu jooksul kuigi palju asju fännanud, aga kui ma midagi fännan, siis – nii nagu teen kõike muud siin elus – kogu hingega. Need, kes mind tunnevad, teavad seda väga hästi.

„Matrix“ linastub juulis igal kolmapäeval, aga ma igaks juhuks ostsin juba piletid ära, kuna Facebookis oli sel üritusel juba üle 1500 osaleja.

Kuidas see film mu elu muutis? „Matrix“ pani mind esimest korda kahtlema, kas maailm, milles elame, on päris. Minu jaoks oli see 14aastasena nii inspireeriv, et hakkasin uskuma kõige võimalikkusesse. Ja et ka mina olen kõigeks võimeline. 8. klassis oli see suur asi, sest siis hüppasin esimest korda üle kolme meetri kaugust (olin muidu kaugushüppes väga halb) ning hakkasin tegema koolilehte, juhtima õpilasomavalitsust, korraldama filmifestivali, tegema bändi jne. Sain tänu sellele ühele filmile järsku aru, et kõik on võimalik.

Aga sellega ma veel ei peatunud. Läksin seda veel mitmeid kordi kinno vaatama ning võtsin ükskord isegi diktofoni kaasa. Tol ajal polnud nutitelefoni ega muid vidinaid, seega võtsin kaasa kassetiga diktofoni ja lindistasin kogu filmi heli, et seda hiljem pleierist kuulata. (Jah, ilmselt rikkusin niimoodi ka seadust. Ärge teie nii tehke!)

Niisiis, kui teised kuulasid pleieriga Spice Girlsi ja Vanilla Ninjat, siis mina kuulasin üha uuesti ja uuesti kassetilt „Matrixit“, otsast lõpuni, kuni kogu film mulle sõna sõnalt meelde jäi.

Toona tuli ka TV3-st selline saade nagu „Kinominutid“, kus loositi vaatajatele pidevalt videokassette. Loomulikult osalesin siis, kui „Matrixi“ VHS-i loosima hakati. Ja suureks üllatuseks võitsin! Mäletan siiani, kuidas sellel TV3 majas järel käisin. Tundsin nagu oleksin saanud cum laude diplomi.

Seejärel hakkasin igal hommikul „Matrixiga“ ärkama. Nii kui silmad lahti tegin, panin filmi mängima. See oli minu jaoks nagu mingi mantra, et kõik on võimalik. Iga kord, kui elus raskem hetk tuli, ütlesin kõva häälega „There is no spoon!“ ning sain pea kõigega hakkama, mille olin ette võtnud.

 

Aga ma ei peatunud ka siis. Läksin rahvusraamatukogu kõige ülemisele korrusele ning otsisin välja kõik ajakirjad, kus oli midagigi „Matrixist“ kirjas. Leidsin ajakirja, kus oli kogu osatäitjate nimekiri näitlejatest helitehnikuteni ning tegin sellest koopia. Kleepisin kõik need koopiad oma „Matrixi“ vihikusse, kuhu olin kuulmise järgi kogu filmi ümber kirjutanud ning eesti keelde tõlkinud. 

Loomulikult oli mu toa tapeet täis tsitaate ja pilte „Matrixist“ ning keset seina seisis suur kalender Keanu Reevesiga, kelle tähtkuju, nime tähenduse ja elulooga ma end kursis hoidsin. Vaatas ära ka kõik tema teised filmid ning elasin kaasa Keanu elu tragöödiatele.

Mul oli ka tempel kirjaga „What is The Matrix“, mida ma armastasin eri kohtadesse märgina maha jätta. Kui kooli õmblemistunnis tegid teised endale seelikuid, siis mina õmblesin endale pika musta mantli, et stiilipeoks end Trinityks riietada. Sealt sai alguse ka minu armastus nöörsaabaste vastu. Ostsin Kadaka turult kokku kõik „Matrixist“ inspireeritud piraat CD-d, millel polnud filmiga ilmselgelt mitte mingit seost. Ning kui filmi teine ja kolmas osa välja tulid, siis kirusin neid salaja nagu kõik teisedki, aga seletasin avalikult alati, et olen „Matrixile“ truu ning kui esimene osa oli armumine, siis teised kaks on abielu.

Mis on teie lemmikfilm ja kas te „Matrixit“ vaatama tulete?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee