Blogiauhindade gala 2019
Blogid
23. juuni 2019, 10:43

BAARI-MADISE BLOGI | Paljastatud! Mina olengi Paljas Porgand! (13)

Kell oli 17.50 kui ma tellisin F-Hoones juurde ühe pudeli šampanjat. Käimas oli mitteametlik närvide tapmine ehk EBA pre-party koos sõpradga. 

Tarmukal talitajal võttis veidi aega enne kui pudeliga lauda jõudis. Selleks ajaks oli kell juba 18.00. Issand, ma peaks juba särama nagu printsess gala punasel vaibal! Jook maitses paremini. Küll saavad minutagi hakkama. Kuid kohusetunne ei lubanud kaua päikselist õhtupoolikut nautida, oli viimane aeg end Vabale Lavale vedada. 18.15 sain jalad alla.

Marimell klatsis parasjagu teiste blogi-daamidega puljongikuubikutest, kui mina suure naeratusega kohale maabusin. Vaatas mu T-särki ja lasi pika kajakakisa valla. Kallistasime nagu sõjas teineteist kaotanud armukesed. Fotograafid olid nagu sumisevad mesilased aasal, me ümber.  

Marimell viskas kleidisaba sirgu, mina tõmbasin kõhu sisse, peitsin oma  kõverad hambad tõsise pilgu taha ja lasksin kaameravälkudel end paitada. Sisimas karjusin: "Tehke veel, tehke veel!" Aga ka teised Pullitzeri kandidaadid tahtsid oma osa saada. Haarasin tervitusjoogi ja suundusin tasuta suupistete juurde, samas oodates tuttavaid kellega saaks veel samale pildile ronida.   

Oh minu õnne! Delfi tahtis kah intervjuud teha. Sõnad läksid sassi, sest varajane mull oli oma töö teinud. Käed värisesid kui haavalehed, tundsin end nii mannetuna. Polnud üldse mugav olla kaamera ees. Kokutasin nagu Inglismaa kuningas filmis "Kuninga kõne". Ja kui kaamera punane tuluke kustus, oli mu kuldkalakese ajust kõik pühitud.

Ka teine intekas meet & greeti ajal läks samasse auku. Väga viisakad, igavad ja üldised küsimused, millele sai sama ümmargusi vastuseid antud. Enda arvates  ajasin asjalikku juttu. Aga me olime ju lumehelbekeste maal ja siin püüti iga hinna eest viisakaks jääda. Jubeeee igaaav! Ka ei saanud ma aru, miks Triinu-Liisu-Miiu-Tiiu-tütreke oli koos kaameratega pandud lava tagumisse nurka, kus pool saali teda isegi ei näinud. Appi, kui blogijast staar on laval, siis  peaks seda kõik kohalviibijad ka oma silmaga ju nägema!

Ja siis kutsuti rahvas pinkidele. Ma tõesti lootsin rohkem inimesi kohata. Ei meenutanud see ürr hommikust Lasnamäe bussi, mis puupüsti täis. Kõik külalised said istuma ja kohti jäi topelt ülegi. Haarasin laualt kaasa kõik suupisted, et ei peaks siis gala ajal edasi tagasi sõeluma. Ja rohkem mulli. Mul korraks tekkis isegi hirm, et äkki võidan...  

Veidi üle 200 hääle ja kümnes koht. Mina olen rahul. Teadmine, et mu lugejate arv on küündinud alguse 2000 lugejast 36 000 peale ja seda vaid poolteise  aastaga... Hea tulemus! Aga ühtegi eriauhinda ikka ei saanud! Mis siis ikka. Peldikusse nutma või teesklen rõõmu teiste saavutuste üle? Odav prosecco lohutas rohkem, kui misiganes sügav tsitaat. Vaatame, kes need võitjad siis on! Pisaraid ka ei tulnud. Siia lõppu peaks panema nüüd meie blogijate lemmik hashtagi – #eluonraske.

Appi, nii kiiresti vuristati kõik võitjate nimed ette! Ei jõudnud ühelegi plaksutada, kui juba teine kategooria platsis oli. Marimell oma särtsakas kleidis siblas platsil ringi kiiremini, kui Tuhkatriinu oma köögis. Abilisi tal kah seekord ei olnud. Kus oli staarfotograafist kaasa Meelis?

Ja mis neil kuradi võitjatel pähe lõi!? Muidu on suured Koidulast ja Underist sõnasepad, aga kui mikrofoni nägid, ei suutnud aitähki öelda. Ma ikka ootasin vaimukaid kõnesid. Mul oli ka hunnik salvrätikuid varutud oma suurde oranži vöökotti, kui keegi oleks miskit südantkriipivat rääkinud. Kohe näha, et arvuti taga ollakse suuremad, kui jumalad ning päriselus väiksemad, kui pilvikud.

Ainuke, kes asjalikult rääksid olid Abielusaate-Helen ja keegi Kirsti. Ma ei saa aru, kuhu tormati!? Kas eelarve oli otsas või taheti kiirelt koju saada? Igatahes väga veider süsteem oli möödunud aastatega võrreldes. Isegi võitjaid ei mäleta, sest kõik käis nii kiiresti. Mu armuke ka ei jookse ka nii kiirelt minu magamistoast välja, kui EBA`l auhindu jagati. 

Loomulikult, Mallukas võitis, jälle... Aga ta oli liiga tähtis, et ise auhinnale järgi  tulla. Saabus siis, kui diplomid jagatud. Paistis, et otse kartulipõllult, sest glamuuri ja karda oli sama vähe kui Paljal Porgandil riideid blogipiltidel. Ja kus see kuradi staar oli? Suur eeskuju! Fännid ootasid, et temaga pilti teha. Aga ju siis on kuulsus nii pähe hakanud, et ei kõlvanud teisi toetama tulla. Ja kus mu lemmik, Helen Adamson jäi? Tegi kassiga kodus selfisid, ega viistinud tulla? 

Pidu oleks võinud hästi lõppeda, aga ei. Auhinnad jagatud, otsustas kohale tulla hr. Marimell ja pidada pika ja südantlõhestava, valulise maailmarahu teemalise kõne maha: "Me blogijad peaks ikka üksteist armastama ja kallistama, mitte pärleid kontsade alla visakama." Ja iga uue tsitaadiga läks see neetud  kõne üha sügavamalt valulisemaks... Jubeeeee!!!  

No mõned hellasüdamelised oleks raudselt  lahistanud nutta. Ma saan aru ta  heast kavatsusest, aga ajastus oli halb. Nukral toonil see trall lõppeski. 

Minu suureks võiduks kujunes tutvumine Abielusaate-Heleniga, kellega me  rääksisime oma tööst Õhtulehe jaoks ja võrdlesime ausalt palganumbreid.  Päris J.K. Rowlingu moodi just raha ei anta, aga erinevalt oleme tasustatud küll. Tahate teada palju me teenime? Ei ütle! Ma ei loe teie münte, siis pole vaja ka teil mu miljoneid arvelauaga kokku lüüa.

Blogiauhindade gala 2019 - Baari-Madis ja Kirsti Timmer

Teine suurepärane kohtumine oli minu pikaaegse tele- ja raadioiidoli Kirsti Timmeriga. Ma olen oodanud temaga kohtumist oma 15 aastat. Ausalt! Katus sõitis mul teda nähes ära ja ma plahvatasin iga emotsiooni talle otse näkku. Aga ma olin super õnnelik kah! Timmer tahtis ka midagi vahele öelda, aga minu pöörane entsuiasm sai võitu ja ma lobisesin segasemalt ja kiiremini, kui mõni kuulus oksjonipidaja. Mul on nüüd uued parimad sõbrannad terveks eluks - Abielu-Helen ja kaardimoor Kirsti-Timmer.

Kokkuvõttes, noh, oli täitsa okay gala. Ta ei ületanud küll mu ootusi, aga... Enda arvates läksin justkui Oscarite jagamisele. Kas oleks saanud midagi teisiti teha? Kindlasti. Vaeva oli ju nähtud... Järgmine aasta pigem aitan korraldada või olen õhtujuht (siis kindel, et saan ka lavale), kui publikus passida ja süüa kõrsikuid.

No nüüd on küll viimane peatükk. Ma lähen puhkusele koos Lifti-Lembituga.