Mina kohtusin Allaniga täna hilisel hommikusöögil vanalinna ühes õdusamas kodurestoranis, mille emandaks on värvikas moelooja ja endine modell Beatrice. Maiustasime hõrgu rabarberikoogi ja puhta kraaniveega. 

Vaata täpsemalt videost!

Tuntud raadiohääl on enda sõnul siiani juhtunust šokis. 

Kas see pole liialdus, et purjus inimene viiakse kuhugi plate peale? Miks koju ei viida?

Ma ei oska öelda.

Äkki see on meelega, et inimene saaks väikese raputuse?

Võib-olla. Šokivangistus, mida varasemal ajal, nõukogude ajal, pole olnud. See on seadusandjate tegemine.

Oli see sinu puhul liialdus?

Ma ei tea. See on seaduses nii ja mina selle vastu ei saa. Ma saan selle vastu öelda, et seadusi on meil liiga palju ja mõned seadused võiksid olla võib-olla teistmoodi. Mitte alkoholiga seoses, vaid üldse. Meil on nii paika pandud, millal võib öösel lärmi teha. Sa ei tea enam neid kellaaegu, need ei jää enam meelde – see on mingi 10.45 ja 9.43. Inimene võiks mõistuse piires mitte teha sellist lärmi, mis võiks teist segada. Mida rohkem on seadusi, seda raskem on neid täita, sest sa ei mäleta neid. Võib-olla aitab barjääri leida ka see, kui tead täpselt, mis siis juhtub.

Kas see oli su esimene kogemus olla vangimajas?

Jaa, muidugi.

Mis tegid seal? Magada said?

Ikka.

Päris kohtuotsuse lugemiseni sind kinni ei hoitud, sa said koju vahepeal.

Mul oli kodus kass söömata-joomata, sest ma läksin nii järsku ära. Arestikambri töötajad peavad kindlustama, et oleks teatamisvõimalus ja et loom ei jääks hooldamata.

Pikemat intervjuud Allaniga loe juba homsest Õhtulehest!