VIDEOINTERVJUU | ALLAN ROOSILEHT: sain arestikambrist varem välja, sest mul oli kass kodus näljas (79)

Kas sa varem ei teinud seda?

Olen teinud väga palju ja kutsunud teisigi sellele üles ka varem. Hea tähendab teinekord ka seda, et kui keegi teeb sulle head, siis sa tänad teda. Kui buss ootab su peatuses ära, lehvita bussijuhile ja täna teda – sellised väiksed elementaarsed asjad.

Täna pidas meil takso kinni terve liikluse Vilmsi tänaval. Ma lehvitasin kohe taga seisvale autole, sealt lehvitati vastu. Ei pea olema nii, et signaali, signaali, signaali, sest mul on õigus sõita. Ära närvitse, ole mõistlik ja pigem ulata oma abikäsi. Saad aidata inimesi sellega, et nad istuvad kiiresti autosse ja sõidavad edasi. See ei muuda midagi, kui sa signaali annad.

Olen märganud linnas, et õppeautode taga jorus seisvad autojuhid enam ei mölla. Vanasti oli ju kohe, et sa pead sõitma.

Sa ei kao Star FMist siis kuhugi?

Praegu on niimoodi otsustatud. Töötan ja valmistame jaanijooksu ette. Tänagi on mul vaja suur hulk kotte kätte toimetada.

Mis see teie iga-aastane suurettevõtmine on?

Sellest on saanud raadiotraditsioon, keegi on selle välja mõelnud. Mina nende hulgas polnud, aga ma olen vedanud seda mingi 20 aastat küll ja 14 aastat Star FMis. See on väga põnev saade, sest keegi tuntud inimene on kuskil peidus Eestimaa peal.

Sa oled jaanipäeval alkoholivaba õlle peal?

Kindlasti. Olen kaine grupijuht.

Meil tehakse igal aastal enne jaanipäeva kaine autojuhi kampaaniaid. See on tegelikult suur probleem jaanipäeval.

See on suvine probleem. Sooja suvega on ka õnnetusi rohkem, inimesed riskivad rohkem, teevad rumalusi rohkem. Kutsun inimesi üles neid mitte tegema loomulikult. Ärgem tehkem halbu rekordeid – et kui palju inimesi jälle vahele jäi. Te rikute sellega kõik ära. Te rikute ära oma jaanipäeva, oma puhkuse.

Minule seostub jaanipäev sellega, et teeme lõket, käime saunas, hüppame üle lõkke ja ikka joome ka midagi. Me kohe ei saa vaa kangema märjukeseta .

Rooli istumisel sellises olekus pole mingit põhjendust. Aga kui sa vajad mingit maha laadimist, siis on see ju ajalooline, põlvest põlve niimoodi läinud. Ka prantslastel on oma veinijoomiskogemus ja see on nende kultuuris sees. Seal muidugi pole sellist purju joomist olnud aastasadade vältel.

Seal lubatakse inimestel väikese promilliga sõita, sest nad oskavad piiri pidada, aga meil ei lubata, sest me ei oska.

See on seadusandjate teema. Me oleme oma elu liiga üle seadustanud, aga ma arvan, et juba traditsiooni pärast ei peaks seda muutma. See null on mõistlik.

0,05 ei tohiks olla? Soomes on ka.

See tekitaks rohkem segadust. Et keegi mõtleb: mul võib ju olla 0,05, natuke tunnen, et sakk on sees. On palju lihtsam, kui seda üldse pole.

Kui inimene joob, siis tal kaob reaalsustaju ära. Ta hüppabki rooli ja on nagu süüdimatu tegelikult. Lained löövad üle pea, meri on põlvini. Alati pole seda tarka inimest kõrval, kes raputaks ja võtaks autovõtmed ära. Isegi olen napsutades mõelnud, et ainult paarsada meetrit on minna, sõidaks ära. Mis selle vastu aitab? Pole ju sellist nuppu peas, et tule mõistusele.

See nupp tuleb endas tekitada. Mul ei teki kunagi mõtet, et ma teen midagi halba, sul ka mitte. Aga see mõte, et mõnd teist seadust rikkuda, tekib. Sa pead leidma selle ei-barjääri üles.

Soovitan sul mõelda sellele, et mis siis juhtub, kui keegi selle 200 meetri peal on jälginud, mida sa teed. Võtab telefoni – ajakirjandus on väga huvitatud sellest. Ta on õige kodanik, kutsub sind korrale. Kuid sinu elu katkeb sel hetkel, sind pannakse kinni, sa pead andma vastuseid. Ja see pole meeldiv. Sellised sündmused jäävad eluks ajaks meelde. Ja kasvatavad ka ning aitavad seda barjääri hoida.

Ma arvan, et sa oled veel šokis.

Olen jah.

Ma näen seda. Sa oled muutunud mees.

Mul on see barjäär justkui kogu aeg silme ees. See muudab, aga ajaga lähevad asjad õigesse rööpasse. Ikka iseendast algab see. Sa ei saa loota, et keegi sind korrale kutsub. Ja kas sa vastaksid selle peale, et ei, ma siis ei lähe, sest sa ütlesid nii. Ikka ise pead mõtlema.

Mina mõtlen alati sellele...

...et sa oled kodus oma voodis ja juba magad rahulikult. Sa ei mõtle kunagi sellele, et kui sa ei saagi koju magama, vaid pead olema arestikambris. Siis sa mõtled teistmoodi.

Kas see pole liialdus, et purjus inimene viiakse kuhugi plate peale? Miks koju ei viida?

Ma ei oska öelda.

Äkki see on meelega, et inimene saaks väikese raputuse?

Võib-olla. Šokivangistus, mida varasemal ajal, nõukogude ajal, pole olnud. See on seadusandjate tegemine.

Oli see sinu puhul liialdus?

Ma ei tea. See on seaduses nii ja mina selle vastu ei saa. Ma saan selle vastu öelda, et seadusi on meil liiga palju ja mõned seadused võiksid olla võib-olla teistmoodi. Mitte alkoholiga seoses, vaid üldse. Meil on nii paika pandud, millal võib öösel lärmi teha. Sa ei tea enam neid kellaaegu, need ei jää enam meelde – see on mingi 10.45 ja 9.43. Inimene võiks mõistuse piires mitte teha sellist lärmi, mis võiks teist segada. Mida rohkem on seadusi, seda raskem on neid täita, sest sa ei mäleta neid. Võib-olla aitab barjääri leida ka see, kui tead täpselt, mis siis juhtub.

Kas see oli su esimene kogemus olla vangimajas?

Jaa, muidugi.

Mis tegid seal? Magada said?

Ikka.

Ma ei usu. Mina olen ka pogris olnud, ma ei saanud magada, olin täiesti krussis.

Millal see oli?

Mind pandi Soomes pokri selle eest, et ma olin maalt välja saadetud. Oleksin pidanud naasma "sõbralikku" Nõukogude Liitu. Pagesin Rootsi ja ootasin seal elamisluba, seniks oli mul oli Soome sissesõidukeeld. Aga ma ikkagi läksin oma sõbranna sünnipäevale. Keegi andis vihje. Mind nabiti sadamas kinni ja viidi plate peale. Ma olin nii suures šokis, et ma mõtlesin, et suren ära. Mind viidi otse kohtusse ka, kuid sealt passitati õnneks tagasi Rootsi. Sa said koju vahepeal. Ei pidanudki kohtusse minekuni trellide taga passima.

Mul oli kodus kass söömata-joomata, sest ma läksin nii järsku ära. Arestikambri töötajad peavad kindlustama, et oleks teatamisvõimalus ja et loom ei jääks hooldamata.

Seda võib siis öelda, et mul on kodus koer või kass?

Jaa. Sind ei lasta kohe välja, aga seda kaalutakse.

Nad ei öelnud, et helista kellelegi, las see läheb söödab kassi?

Kui sul on sellised võimalused, siis jah.

Sa oled avaliku elu tegelane. Sa lähed siit vanalinnast jalgsi koju Kadriorgu. Kas sa kõnnid püstipäi või paned päikeseprillid ette ja tõmbad nokatsi silmini pähe?

Ei! Eile sõitsin bussiga ja umbes 12aastased lapsed olid bussis, kes itsitasid pihku. Siis tuli üks väike poiss minu juurde ja küsis: „Kas ma teiega koos pilti tohin teha?“ Ma ütlesin: „Aga palun.“ Tegime koos pilti. Minuga pole enne bussis pilti tehtud. Nüüd olen vist teistmoodi kuulsus.

Sul on uus tulemine. Isegi negatiivne kuulsus on väga hea kuulsus, kallis Allan.

Minu jaoks ei ole.

Sinuga pole kunagi ühe nädala jooksul nii palju intervjuusid tehtud ja sinuga pildistatud. Ja arva, kui paljud keeravad praegu nupu Star FMi peale, et kas ta ikka on täna tööl.

Ma pole töölt puudunud muul põhjusel, kui et ma pole tõesti saanud autoga garaažist välja või pole saanud taksot suures lumetuisus. Aga ma võin vähem kui ühe käe sõrmedel üles lugeda neid kordi 14 aasta jooksul.

Maailmakuulus ajakirjanik Letterman on öelnud, et kui sul on otse-eeter, siis sa pead sinna igal juhul jõudma. Pigem on mul raske hilineda. Olen 15 minutit varem kohal.

Kas sa arestimaja onule ei saanud öelda, et pead hommikul kell kuus raadios olema?

Ei, ma sain aru. Seal on omad seadused. Ja ma ei teadnud kellasid ega midagi seal. Ja seal polnud onu, vaid üks kena daam, kes ütles, et ma olen teie juures eesti keelt õppinud. Te olete olnud minu õpetaja. Olin kümme aastat kooliõpetaja.

Õige küll! Sa olid kirjandusõpetaja 8. keskkoolis.

Ja ma ei jätnud ka kooli kunagi minemata ega hilinenud. Ma ei saaks lastelt nõuda täpsust, kui ma ise hilinen.

Aga kas sa siis saad olla praegu see inimene, kes manitseb teisi mitte jooma?

Manitsen ikka.

Teine ütleb sulle: aga vaata ennast.

Üritan olla endast parem ja barjääre tunnetada. Pealegi, mida ma siis ütlen? Ma ei taha ju propagandat teha.

See käib minuga nüüd elu lõpuni kaasas. Iga kord, kui tehakse nimekiri autoroolis joobnuna tabatutest, olen ka mina seal tabelis.

Mis tunne see on?

See on see tunne, et tahaks päeva tagasi keerata, aga meil pole ajamasinat.

Aga õpeta, kuidas edasi elada, kui sind on avalikku häbiposti pandud?

Kõik elavad edasi. Olen õppinud psühholoogiat ja ise peab ka ennast tundma.

Kui Igor Mang oli häbipostis, nägin teda trammis, ma tundsin teda. Ütlesin talle ilusti tere ja rääkisime vist kaks sõna juttu ka. Ma tahtsin minna ta juurde ja näidata, et kõik pole tema vastu, kes teda tunnevad. Minu juurde on tänaval tulnud inimesed ja me oleme vestelnud. Nendest saab ka jõudu. Sa ei saa olla positiivne, aga sa saad tunda kaasa ja pakkuda abikätt.

Soovitan inimestele, et kui tööl on raske või elu on rutiinne, siis aitab suunamuutus. Minge suvilasse või võtke puhkus, minge reisima. Minu jaoks oli puhkus sõit Londonisse, kust ma just tulin. Olin Essexis, kus mul oli väga toredaid kohtumisi eestlastega. Ma käisin seal jaanipäeva pidamas 1. juunil. Nad peavad seda varem, sest paljud sõidavad siis Eesti jaanipäeva ka pidama.

Kui sa oled väljaspool tööd ilge jamaga hakkama saanud, siis kuidas seda asja siluda?

Ausus on alati märksõna. Seda hindavad kõik.

Sul süda ikka puperdas ka sel ajal, et mis nüüd tööst saab?

Me olime kohe telefoni teel ülemusega ühenduses, sest ma pidin teada andma, et ma ei tule tööle. Ja loomulikult arutasime neid asju.

Igatahes, inimesed panevad sind jälle rohkem tähele ja tahavad sinuga kangesti suhelda, seda oli täna meid siia toonud taksojuhistki näha.

Aga palun. Ma tahaks oma uue auto külge numbrimärki „Allan“, mis on praegu vanal autol. Sest see kohustab väga palju. See näitab, et ma olen nõus vastutama oma auto ja selle eest, kuidas ma sõidan. Õppige ja ärge tehke vigu.