Foto: TIINA KÕRTSINI
Blogid
18. juuni 2019, 00:02

Kuidas rahvas rahata jäi – Maapank läks põhja (4)

Oli 8. juuni 1998 ja Vilhelmiine tammus nõutult Maapanga kontori ukse taga. Turvamees oli ees. Naist kõigist palveist hoolimata sisse ei lastud. „Mul on raha kohe tarvis, pean maamõõtjale maksma tuhandeid. Ainuke hoius on siin,“ kurtis Vilhelmiine. „Raha sukasääres hoida ei tohiks, aga panku ei saa ma enam usaldada,“ lisas kõrvalt vihane mees.

Eks turvamehed olidki uksel, et takistada nördinud hoiustajatel panka õigust nõudma tungimist. Võib-olla ka selleks, et pangatöötajad olulisi pabereid minema ei kannaks.

Maapanga nõukogu oli pühapäeva öösel kokku tulnud ja otsustanud teha aktsionäridele ettepaneku pank 18. juunil likvideerida ning seniks  kõik väljamaksed peatada. Mis ühtlasi tähendas, et tuhanded vanurid jäid pensionist ilma. Ka oli riigikassa just reedel kandnud Maapanga külmutatud arvetele miljoneid kroone õpetajate palgaraha ja lastetoetusi.

„Maapank upub kahjumisse,“ oli Ärileht oma artiklis veel leebe, kuna Eesti Ekspress raksatas otse: „Juhtkond varastas Maapanga paljaks!“

Panga krahh puudutas otseselt peaaegu iga kümnendat eestlast. Aktsionäridel panka niisama lihtsalt likvideerida ei lubatudki. Kohus kuulutas välja pankroti. Kuigi panka tühjendasid enamasti meesjuhid, siis vangi läks ainuke naine juhtide hulgast.