ARVUSTUS | „Armastuseta“: ood muusikale, Tallinnale ja noore südame heitlikkusele

Ilmselgelt on mitte pelgalt isiklik, vaid elulooline, nagu autori eelminegi teos „(Mitte just) Armastuslugu“, millele „Armastuseta“ on järjeks. See võib mõnele lugejale raamatu keeruliseks lugeda teha, esiteks kuna tegu on nimelt järjega ning tegelaste ja paljude sündmustega tutvumiseks peaks läbi lugema eelloo – millest „Armastuseta“ on tugevam.

Teiseks võib raamat võõraks jääda mõnele, kellele pole tuttavad raamatus ülitähtsal kohal olevad paigad: Tallinn, eriti vanalinn, kristlik kool, kus õpetajad räägivad, et rasestumisvastane pill on samaväärne abordiga jne. Kellele vanalinna sopid ning pealinna aktiivne noorte kultuurielu 1990ndatel ja 2000ndatel on meeles, sellel on siit äratundmisrõõmu ja nostalgiat kõvasti. Need paigad pole sündmuste taustad, vaid on tegelasteks sama palju kui noored, kes raamatus neid külastavad.

„Armastuseta“ on ka hea lugu mõistmaks (või meenutamaks!), kui heitlik ja muutlik, tugev ja samas habras on teismelise tüdruku hingeelu. Kui pealtnäha tuulelipuna suunda muutev peategelanna tundub arusaamatult püsimatu või isegi ebamõistlik, tuleks endalt küsida: kui püsiv ja mõistlik ma ise toona olin? Kui oluline oli värske armastusega võrreldes nii igav asi nagu õppimine? Ja tõdeda, et ka minu oma tütred saavad kunagi tundma neidsamu nooruse heitlikke tundetuuli. Kuidas kaitsta neid nende eest, kes neid jõhkralt ära üritavad kasutada? Olulisem veelgi: kuidas õpetada tüdrukuid nii, et nad seda ise oskaksid teha?

„Mõnikord mõtleb Rebeka, et võib-olla on asi hoopis Arnos. Sest vahel jõuavad nad jube kiiresti asja juurde ning Rebekale tundub, et ta mõte ei jõua tegevusele järele, sest Arnol käivad asjad nii kähku. Vahel on tal tunne, et kogu asi käib ainult Arno soovide järgi.“

Raamat oleks päris hea lugemine ka mõnele n-ö vana muusika huvilisele teismelisele. „Armastuseta“ kubiseb viidetest nii Eesti kui välismaa bändidele ennekõike 80ndatest ja 90ndatest. Autor on ise muusik ja tema tunded on raamatus läbi põimunud emotsionaalseteks hetkedeks hoolega valitud lauludest ning bändidest.

„Jethro Tull, Akvarium, Gentle Giant, loetleb Arno oma lemmikuid. Igasugune progerokk, täpsustab ta. Rebeka teab põgusalt, mis asi on progerokk, aga ise ta seda eriti ei armasta. See on tema maitse jaoks liiga intellektuaalitsev ja keeruline. Ta ei kuula ka enam eriti punki, mis talle nooremana nii väga meeldis. Pigem lähevad Rebekale peale Morrissey, The Cure ja Joy Division. Muusika, mida nad kuulasid Maarjaga, indie ühesõnaga.“