GALERII | „Nood on ju täiega aines!“ ehk Tommy Cash pani Kumu reivil maja vappuma (12)

Mõte, et ühel õhtul ühendatakse muusika, performance ning kujutav-, moe- ja videokunst, tekitas Kumu reivist kuuldes mõnusat elevust. Ma ei suutnud omale muidugi tegelikku üldpilti, mis seal toimuma hakkab ja kuidas kõik täpsemalt välja näeb, kokku maalida. 

Kumu juurde jõudes oli juba eemalt näha noori, kes paari meetri kaugusel oma pudeleid viimastest alkoholitilkadest tühjaks kaanisid.

Riietusega on sellise ekstravagantse artisti kontserti külastades ilmselt võimatu üle võlli minna ja nii oli mul pigem hirm, et mu stiil on liialt tagasihoidlik. Kuigi olin end vaimselt ette valmistanud, et näen pööraseid inimesi veel pöörasemas riietuses, tabas mind kohale jõudes kultuurišokk - tundus, et mida rohkem lateksit ja kette kannad, seda suurem Tommy Cashi fänn oled. Tundsime sõbrannadega, et oleme ikka liiga tavaliselt riides. Inimeste kostüümid trumpasid üksteist üle - üks külastaja kandis üleni võrgust kostüümi, teine aga sinist nunnarüüd. Ent mida aeg edasi, seda rohkem sattus silmapiirile inimesi, kelle stiil oli pigem mõõdukas, seega ebamugavus hajus järk-järgult. 

Pärast südaööd tundus, et näituseruum, kus reiv toimub, on kummist - inimesi aina tuli juurde, aga ruum kordagi täis ei saanud. Tommy Cashi esinemine algas sürreaalsete videoklippidega tema ja Rick Owensi näitusest. 

Tommy repertuaaris sai kuulda tema populaarsemaid laule nagu näiteks "Pussy Money Weed", "Winaloto", "Little Molly", "X-RAY", "Leave Me Alone", ja "Baby Yaga". Cash haaras kuulajad koheselt endaga kaasa ja tundus, et omas nende üle täielikku kontrolli. Lava kõrvale oli paigutatud ka kaks suurt ekraani, kus näidati tugevat, läbimõeldud ja mõneti ka utoopilisi visuaalseid materjale. Tommy Cashi saab tõsimeeli artistiks kutsuda, sest tema kontserdil on alati esindatud ka väga tugev visuaalne pool. Seegi kord ei pidanud selles pettuma. 

Kohati tundus, et laupäevane kuulajaskond pandi ühte patta ja neile, kes esinemist kainena nautisid, kuid siiski saalis muusika taktis ringi hüppasid, tehti ülekohut - kuulda oli erinevaid ebameeldivaid kommentaare. "Nood on ju täiega aines!" kuulsin üht peokülalist teise seltskonna poole sõnu pildumas. 

Tommy pani kunstimuuseumi korralikult vappuma, sest osa fänne otsustas lisaloo ajal mosh'ima hakata (tantsustiil, mida võib kirjeldada kui agressiivselt üksteisega tõuklemist ning energilist ja kohati kaootilist liikumist - toim.). Kui eelnevalt oli veel õhku, mida hingata, siis pärast Tommy esinemist tundus, et pigem hingad sisse kanepisuitsu. Mitmed inimesed juhtisid üksteise tähelepanu sellele, et siseruumis oli kanepilõhn. Mine tea, ehk oli tegu kuhugi ruumi nurka põlema pandud viirukitega. 

Et siseruumis juba tiba tossuseks muutus, otsustasime Kumu hoovis värsket õhku hingata. Seal sattusime jutule Hispaaniast pärit mehe ja Saksamaalt pärit naisega, kes olid spetsiaalselt Tommy Cashi pärast kohale tulnud. Välismaalasi oli muuseumis sel ööl üldse päris palju. 

Kumu reiv oli äge, täiesti teistsugune üritus, mida igal nädalavahetusel kogeda ei saa. Väga kultuurne maja muutus üheks ööks vingeks peokohaks - nagu Ameerika filmist välja võetud stsenaarium. 

Pärast Tommy esinemist hakkas pidu järk-järgult ära vajuma ja poole kolmeks oli rahvast väga vähe alles jäänud. Tundus endalegi õige aeg head ööd soovida ja unemaal edasi reivida.