Oma 40. juubelil mängis ta trumme üheksa tundi järjest ja 13 eri ansambliga. Ta vahetas juba aastaid tagasi auto jalgratta vastu ning kõik, mis ta oma elus on saavutanud, on tulnud tänu suhtlemisele. Parimateks trummariteks peab ta John Bonhami Led Zeppelinist ja Ian Paice'i Deep Purple'ist, sest need kaks meest on kujundanud iga trummimängijate põlvkonna käekirja. Ta on trummar Jaak Ahelik.
Tallinnas Maneeži tänava ja Narva maantee nurgal sündinuna oli väikese Jaagu eredaim lapsepõlvemälestus tramm, mis kurvi võttes kriiskavalt karjus. Puumajade kvartal, kus toona mängiti, meenutas õudusfilmi. Seal, kus praegu on sõber Mati Vaarmanni pillipood, tuli end millegagi lõbustada. Jaak ja tema sõbrad Andres Oja ning Mikk Targo – kolm tulevast trummarit. Küll lasti seal kadadega, peeti sõda või käidi keldritest moose varastamas. Viimast küll vaid adrenaliini pärast, sest endal oli moosi keldris nagu muda!
Millise muusikaga sa kodus üles kasvasid?
Null muusikat oli meil kodus! Vanemad olid mul akadeemilise kraadiga ja ilma igasuguse muusikalise huvita. Isa Viktor töötas keemiainstituudis, ema Salme ajalooinstituudis. Õdesid-vendi mul ei olnud. Vanemad olid suhteliselt ranged, aga nii pidigi olema. Oli aeg, kus eestlaste ja venelaste vahel oli palju... Mitte just kaklemist, vaid ütlemist ja nügimist ning kividega loopimist. Mõnikord läksid kaikad käiku. Oleks võinud ka teistsugusesse seltskonda sattuda, aga muusika keeras mu elus teise lehekülje.
Aga enne veel taheti sinust sportlast vormida?
Suviti saadeti mind jalust ära pioneerilaagritesse. Ma hüppasin seal 3.30 kaugust 7-8aastaste seas! See oli kõva saavutus. Ühtäkki sattusin Aleksander Tšikini juurde trenni ja tema tahtis teha minust pikamaajooksjat. Käisin Kalevi hallis iga päev trennis. Kord nädalas pidin jooksma 100 ringi, see teeb seal 17 kilomeetrit! Peale seda veel kõrgus ja kaugus. Võhma mul oli ja seda ta ka märkas. Aga ei saanud minust tippsportlast.
Kommentaarid