Raamat

Margit Kilumets: elulooraamatut tuleb veidi tsenseerida, et inimestele mitte haiget teha 

Tiina Kaalep, 15. juuni 2019, 00:01
MÕNI ASI JÄÄB ÜTLEMATA: „Pean saama õhtul voodisse minna nii, et ma tean, et ei ole kellelegi tahtlikult halba teinud,“ sõnastab Margit Kilumets oma elulooraamatute kirjutamise põhimõtte.Foto: Ilmar Saabas / Delfi
„Elulooraamatu kirjutamine on tohutult suur eetikaküsimus – mõtled kogu aeg, et mida inimene ise sellest arvaks, mida tema lähedased arvavad ja kui palju sa söandad kirjutada asju, mille puhul tead, et need on väga valusad,“ kirjeldas kolme menuka elulooteose autor Margit Kilumets Õhtulehe kirjandussaates „Jutupaunik“. Ta tunnistas, et hoidis end pisut tagasi näiteks Jaak Joala viimastest aastatest kirjutades. „Ma ei maalinud seda pilti päris selliste värvidega, nagu oleks võinud.“

Raadiost ja televisioonist tuntud ajakirjanik Margit Kilumets on kirjutanud elulooraamatud „Ita Ever. Elu suuruses“ (2006), „Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul“ (2008) ning „Jaak Joala. Kuulsuse ahelad“ (2015). Kui Everi raamat on intervjuu vormis ja Joala raamat põhineb teda tundnud inimeste mälestustel, siis Kreismannist sai Kilumetsale kirjutamispartner. „Ta osutus lihtsalt nii kirjasuutlikuks inimeseks, et mul ei olnud mingit mõtet raisata tema annet ja proovida tema mälestusi ise ümber kirjutada. Kohati ma seda tegin, sest ka kõrvalpilk on väga vajalik, aga julgelt pooled peatükid kirjutas Kersti ise.“

Samal teemal

Kilumets meenutab, et hakkas näitlejannale andma kindlaid kirjutamisülesandeid. „Ma teadsin, et tal on Mati Undiga kooselu perioodist palju intiimset kirjavara ja päevikuid, Mati kirju ja kaarte, ja mulle tundus, et on taktitundelisem, kui tema nendega majandab, mitte et mina ütlen, et too mulle Mati kirjad, ja hakkan neid lappama. Siis ma palusin näiteks, et kirjuta mulle sellest, kuidas te õigupoolest Matiga kokku saite.“

Kreismann läks Kilumetsa sõnul kirjutades nii hoogu, et hakkas saatma lisaks palutud peatükkidele öösiti ülipikki meile – täienduseks, sest palju oli jäänud ütlemata. „Kui me olime raamatu kahe peale valmis saanud, siis oli ta väga kurb. Ta ütles, et nüüd on see kõik läbi ja mis edasi saab – ta on nii harjunud kirjutama!“

Ita Ever aga palus raamatust välja võtta vähemalt neljandiku oma räägitust. „Ta ütles, et seda ei saa praegu avaldada – need inimesed on elus, nende järglased on elus. See üks neljandik, mis on kirja pandud ja kohati ka diktofoni lindil, on mul siiamaani kodus klaveri peal. Kui ma seda kasutaksin, siis kust läheks piir selle vahel, et ma tunnetan, et see on huvitav ja aus, või et ma panen selle raamatusse, kuna see on kollane ja müüb?“ mõtiskleb Kilumets. „Mina pean saama õhtul voodisse minna nii, et ma tean, et ei ole kellelegi tahtlikult halba teinud. Seda piiri minu sees nihutada on väga keeruline.“

Õel kriitika Joala pruutide pihta

Seesama eetikaküsimus kerkis Jaak Joalast kirjutades. „Viimast kümmet aastat Jaagu elust ma natuke ise tsenseerisin,“ avaldab Kilumets, kelle väitel oli kangelasest ausa pildi maalimine keeruline ülesanne. „Jaak Joala on väga paljude – et mitte öelda enamiku – jaoks Eesti sellest generatsioonist, kes tema laule teavad ja mäletavad, pühaku staatuses. Hakates seda müüti – mitte jõhkral moel, aga mingil määral ikkagi – lammutama, rääkides tema suhetest abikaasade või teiste lähedastega või rääkides tema tervisest, astud sa piiritsooni, kuhu sisenemiseks ei ole sul võib-olla kõigi inimeste arvates õigust.“

Joala raamatus kasutas Kilumets laulja vanaema päevaraamatut. Joalat väiksest peale kasvatanud memm pani muu hulgas varjamatult kirja, mida ta lapselapse ühest või teisest pruudist arvas. „Ka seal tegelesin ma tsensuuriga, kui mulle tundus, et ta kirjeldas neid naisterahvaid ülekohtuselt karmide sõnadega. Tal oli tohutult etteheiteid, kuidas tema Jaagukesele liiga tehti: kes ei korista tuba, kes ei tee sooja sööki. See on leebe vorm, ta suutis olla ka väga õel,“ märgib Kilumets.

Samas ei tulnud talle pähe päevaraamatut päris kõrvale panna. „Ma sain seda päevikut lugedes vaistlikult aru, et see oli kohati kirjutatud teadmisega, et keegi kunagi... ma ei tea, kas just avaldab selle, aga loeb seda ja teeb mingeid järeldusi nende ühiselt veedetud aastate kohta.“ Päevik, mille sissekanded kirjeldavad Jaagu elu sünnitusmajast saadik, reedab, et vanaemal tekkis lapselapse teismeeas arusaam: temas on midagi, mis jääb meelde, tema hääles ja olemuses on mingi artistlikkus, sarm.

„See on natuke nagu ühisvara. Me kõik tahame, et Joalast jääks mälestus maha,“ lausub Kilumets. „Kui ma oleks tema vanaema päeviku kõrvale pannud, siis oleks see olnud natuke argpükslik. Aga ma kindlasti ei avaldanud midagi sellist, mille puhul ma oleks tundnud, et see on kellelegi ülekohtu tegemine.“

Kilumets võrdleb elulooraamatu kirjutamist uuriva ajakirjandusega. Nii kirjutajal kui ka lugejal on aga oluline meeles pidada, et ajalugu on vaataja silmades. „Igal inimesel on oma ajalugu ja ta võib, nui neljaks, väita, et asi oli nii. Aga teine inimene, kes oli sama sündmuse juures, väidab, et ma võin mürki võtta – see asi oli täiesti teistmoodi. Ja võta sina siis ajakirjanikuna kinni, kuidas see täpselt oli. Kui trükid ära ühe või teise versiooni, võid kindel olla, et saad endale vaenlase.

David Vseviovi sõnu kasutades – ajalugu on mineviku mõtestamine. Sa üritad fakte mitte võltsida, aga neist ei ole võimalik tagantjärele enam päris täpselt kinni võtta. Aastatetaguste sündmuste puhul ei saa enam kunagi sajaprotsendiliselt väita, kuidas näiteks kulges mingi vestlus inimeste vahel.“

Inimesi, kelle nimi siinmail pea kõiki kõnetab ja kes elulooraamatut vääriksid, Kilumetsa meelest väga palju ei ole. „Ja ma arvan, et paljudest on need raamatud ka juba tehtud.“ Ettepanekuid kellegi biograafia kirjutamiseks potsatab tema e-kirjakasti aga umbes kord kuus. „Näiteks on minu poole pöördunud diplomaate ja kultuuriinimesi, kes on öelnud, et nende isa või naisevend on teenekas arst või kuulus helilooja. „Me paneme nüüd rahad kokku ja teie, proua Kilumets, võtke pool aastat vabaks ja kirjutage hitt.“ Ega nad taha seda raamatut endale sahtlisse või lastele-lastelastele mälestuseks saada, vaid nad tahavad, et see jõuaks edetabelitesse. See on pöörane, kuidas inimestele on oluline enda või nende lähedaste eluloo jäädvustamine ja avaldamine.“

Elulooraamatute avaldamise lävend on olnud Eestis liiga madal, arvab Kilumets. „Seetõttu tüdinesin ka ise ära ja vahepeal aastaid ei kirjutanud. Seitse kuud superstaarina – see ei ole elulooraamat. Kas need inimesed, kes lubasid endast raamatud kirjutada või need ise valmis vihtusid, kui see buum 2008.–2009. aastast lahti läks, on praegu enam selle üle rõõmsad?“ kahtleb Kilumets.

Samuti leiab ta, et biograafia võiks olla mõistliku pikkusega ja voolav. „See ei saa olla selline telliskivi, mille puhul sa tunned, et oh taevas, kas ma tõesti pean selle jälle kätte võtma. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga on ju hiljuti avaldatud ka väga armastatud näitlejatest selliseid elulooraamatuid, mille puhul ma lihtsalt tunnen, et ei jaksa lugeda, see on nagu mingi etteheide seal öökapil.“ Kilumetsa arvates jääb elulooteose optimaalne lehekülgede arv 300–350 ringi.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee