Õhtulehe lugejatel on allergia mu postituste vastu aina kasvanud. Krooniline trollimine minu kallal on muutunud väljakannatamatuks. Ka Bravuuritari migreenihood on tihenenud mu vigastest tekstidest. Uus ÕLi osanik Alexela soovib muuta Eesti elu paremaks ja kuna minu möla võrdub poliitikute roosa ilaga, siis visatakse mind uksest välja. Mulle ei anta armu. See on mu viimane peatükk Õhtulehes, mida praegu loed.
Appi, ma langen diivanile kui Zsa Zsa Gabor ning lahistan kogu hingest nutta. Keegi ei taha ega armasta mind. Postimees, Delfi - kas keegi teist tahaks ühe paksu kassi eest hoolt kanda? Ma ei taha lõpetada nagu need soovimatud Porgandi pere kõutsid, lihtsalt mingis suvalises turvakodus.
Hahaha! Lubage naerda. Ei ole see olukord nii dramaatiline üldse. Ma ei oska oma elu nii raskeks elada, nagu need naiivselt sinisilmsed porgandpaljad noored elustiiliblogijad. Mul saab Õhtulehega üks peatükk minu elust läbi. Me leppisime aasta tagasi Saagimiga šampapokaali taga kokku, et kui peale kuuendat nädalat on lugejate arv piisav, siis trükin blogiauhindadeni. Ja see aeg on nüüd käes!
Lubadustest tuleb kinni pidada. Poliitikud, pange tähele - LUBADUSTEST TULEB KINNI PIDADA! Mitte kümne küünega oma toolist kinni hoida. Ja mina teen seda, mida olen lubanud. Nädalavahetusel toimuval Blogiauhindade galal tähistangi Baari-Madise blogi ühe etapi lõppu. Kas siis uhkelt laval võidukarikaid käes hoides või vetsus suurest kaotusvalust pisaraid valades. Eks seda näitab juba elu.
Pole vaja veel püsti tõusta, ega lilli lavale loopida, enne eesriide langust. Mu haiglane tähelepanuvajadus vajab ka edaspidi rahuldust. See pole mu viimane tants. Priimaballeriin ei pane veel oma varvassusse riiulile tolmu koguma. Ma alustan otsast peale kuskil mujal! Luban!
Oh, juba kuulen hammaste kriginat, et miks see õudus kord juba ei lõpe. Lumehelbekesed ka juba rõõmustasid, et kurja nõia kadumisega on nad needusest pääsenud. Unustage ära! Elu läheb edasi. Ja samuti mu blogi. Teadke, et mul on paar fänni, kellele meeldivad mu kirjutised. Ma tegutsen nende nimel edasi. Ja kindlasti ei hakka ma tegema idiootset comebacki tsirkust.
Tahaks viriseda ja halada, kui keerulises olukorras ma olen. Ma ei ole nii õrna hingega kullerkupp. Mul pole selleks aega. Suvi saabus. Puhkuseid kuhjaga ees, mida nautida. Istun rannatoolil ja naudin väikese Eesti elu lollusi läbi napakate pealkirjade, et veelgi rohkem inspiratsiooni ja motivatsiooni oma blogi jaoks saada. Jätkake samas vaimus, mulle see tsirkus meeldib! Ja kui lehed kollased, lapsed koolipingis ja valitsus hakkab taas rahvale koju helistama, et uurida, mis nende suletud uste taga toimub, saabun ka mina koos esimeste sügistuultega tagasi.
Aitäh neile, kes lugesid ja mu välja kannatasid!
Kommentaarid