Rammsteini varasemast popilikum lähenemine

Mai keskel ilmunud stuudioalbum on järjekorras seitsmes. Esmast aimu värske plaadi olemusest anti singliga „Deutschland“, millele juurde vändatud tüüpiline rammsteinilik ja palju kõneainet tekitanud video.

Kristallselget pilti selle piisavalt iroonilise loo põhjal albumist aga ei teki, seekordne töö on iseenesest küllaltki mitmekesine. Tervikust kumab siiski läbi natuke kergem, meloodilisem ja popilikum lähenemine kui varasematel albumitel. Tõsisemaid austajaid isegi parasjagu häirivat tagaplaanilt liialt läbi kostev „tümakas“, kuid sellega harjub kiiresti ära ning tegelikult polegi rütmimasinale mitte kui midagi ette heita.

Laulja Till Lindemann on kohati uskumatult ilmekas, elab kenasti lugudesse sisse ja annab suurepäraselt edasi vastavaid meeleolusid. Mõnusalt muigamapanev on aga näiteks loosse „Sex“ sisse monteeritud lühike naerupahvatus ning rahulolev nentimine „jaa“!

Põhimõtteliselt ei leia plaadilt seekord mitte ainumatki viletsat pala. Muidugi, need iseenesest kõige raadiosõbralikumad ehk „Radio“ ja „Diamant“ pole minu meelest siiski parimad. Hoopis „Ausländer“ ja „Weit Weg“ on säravaimad pärlid.

Põnev muidugi teada, mida Rammstein oma tulevase tuuri mängukavassevälja valib. Riias annab ta Euroopa tuuri kontserdi 6. augustil, meile ta seekord ei jõua.
----------------------------------
Rammsteini „Rammstein“ (Universal)