Palju õnne! „Naabrist parema“ eelmise hooaja võitjad Helen ja Karl saavad perelisa: tegelikult olime juba tookord finaalis kolmekesi

„Eelmise aasta kevadel, kui veel saates olime, juhtuski nii, et jäime lapseootele,” meenutab Karl-Sander. „Ja tegelikult eelmise aasta finaalis istusime juba kolmekesi. See esimene kogemus kahjuks katkes,” sõnab Karl-Sander eelmisele kevadele tagasi vaadates ning lisab, et uus ilmakodanik on väga oodatud. „See kogemus ja üleelamine pani meid väga mõtlema. Me tõesti ootasime seda (last-toim.) ja me olime selleks valmis," sõnab Karl-Sander, kelle sõnul oli armastus uue ilmakodaniku vastu juba siis suur. 

Heleni sõnul peaks beebi sündima augusti alguses ja oodata on väikest poisipõnni. Mis saab aga nende armastatud muusikatoast? „Muusikatuba me ei raatsi hetkel puutuda ehk siis võtame oma tuppa pisikese,” sõnab Helen.

Karl-Sanderi sõnul on neil õnneks sõprade näol palju kogemusi kui kaua lapsed võivad vanematega ühes toas elada. „Kiiret meil sellega ei ole. Praegu on muusikatuba tõesti palju rakendust saanud ja me nii naudime seda. Eriti viimasel ajal. Veel ei hakka seda ümber ehitama, aga võib-olla kunagi,” sõnab ta.

Helen tunnistab, et kui ta varem on veidi kartnud kodu-kontori versiooni, siis tegelikult on see tuba hästi mõnusa atmosfääriga ja seal on nii hea töökeskkond. „Kaks fänni koos,” naerab ta, lisades, „loomingut tuleb ja mõni päev ei tule, aga neid päevi peab ka olema.”

Pärast saadet on elu veerenud omas rütmis – natukene on tehtud tööd, natukene puhatud ja veidi isegi sisekujundust tehtud. „Oleme kätt harjutanud, aga sel suvel on meil mõned väikesed projektid, kus sõbrad on võtnud hõlmast kinni ja siis oleme saanud natukene siin ja seal teha. Julgelt lubatakse käed külge panna,” sõnab Helen.

„Aasta jooksul oleme puhanud, see rasedus on veidi raskem. Alguses oli Helenil hästi raske ja me võtsime teadlikult aega puhata. Nüüd on rohkem energiat, oleme hakanud muusikat kirjutama ja ma arvan, et see on suund, mida võtta tahame,” räägib Karl-Sander.

„Tunnen, nagu armuks uuesti, see värskendab seda suhet,“ lisab Helen armunult oma kaaslase poole vaadates.

Mis sai aga nende jagatud võidusummast, kui saarlased seda käiku ei lasknud. Raisku see siiski ei läinud ja noored said selle tagasi. „Südames oli see tunnetus, et seda peaks jagama, aga noh... kunagi ei tea, miks siis ikkagi ei lähe nii, kui südames on see tunnetus,” sõnab Helen veidi nukralt.

„Muidugi me oleme kurvad, aga elu läheb vahel teistmoodi ja nad on meil ikka head sõbrad,” kinnitab Karl-Sander, et katki pole midagi.