PÄRANDIKAITSJAD PAHASED: omanik puhastas hiiekoha võsast ja istutab asemele kuused (27)

Esmaspäeval puhkes Facebookis pahameeletorm, kui looduslike pühapaikade uurija Ahto Kaasik andis teada Aburi hiie lageraiest. „Kui vanadel aegadel rüüstasid võõrad, siis nüüd rüüstame endid ise.“, „Et neil käed otsast mädaneksid!“, „Hiie teotajad, raiujad, käsu andjad ja täitjad... on ajaloost mitmeid andmeid, et nende teekond on pärast seda üsna pea lõppenud siin maamunal.“, „Rahaahnus ja rahajanu, rumalad inimesed, hoolimatud inimesed,“ – sellised on vaid paar näidet mõne tunniga laekunud kommentaaridest.

Tulevad uued hiiepuud

Mingit suurt raha puud langetanud omanik sealt kindlasti ei saanud. Vahetult Tartu–Rakvere tee ääres asuva pisikese raiesmiku äärde on kuhja seatud lepad ja mõned kuused, neist palgi mõõtu mõni üksik. Mehisemaid kändegi saab raiesmikul kokku lugeda ühe käe sõrmedel, pooled kandsid kõdunevat puud.

Vastupidiselt Facebookis alanud päris kurjadele arvamustele püüab Michelson omanikku mõista: „Mõni aasta tagasi sai Aburi hiis tormis kõvasti räsida ja suured puud murdusid, nii et ega sealt puitu õieti saanud. Tormis murdunud puud on igasugustele kahjuritele soodne koht, võib-olla tahtis ta lihtsalt korrastada, et kahjurid teistesse metsadesse edasi ei läheks.“

„2010. aasta torm murdis kõik suured puud maha. Seal kasvas põhiliselt lepavõsa, kogu raiesmiku peale oli ainult üks terve kuusk,“ ohkab metsa omanik Eino Klement. „Ikka korrastamise mõte – võsa maha ja uued puud peale istutada. Kuusepuud tulevad. Mingit majanduslikku kasu ma sealt küll ei saa.“
Aburi külas ei tea inimesed pühapaigast suurt midagi. „Meile oli see lihtsalt üks metsatukk,“ sõnab proua, kes on enda sõnul Aburis elanud 31 aastat, kuid ei pea end endiselt kohalikuks. „Ei ole ise veel vaatamas käinud,“ räägib  teine proua. „Seal midagi raiuti küll, aga pühapaik? Selle kohta ei oska midagi öelda.“

„Mina ei teadnud, et seal on hiis,“ sõnab Klement. „Nüüd sain teada. Eks ma olen nende asjadega tuttav. Mul on majandada üks looduskaitsealune mets, seal tohib puude kasvamist ainult vaadata.“

„Vanade kaartide järgi asub Aburis püha hiis,“ selgitab Michelson. „Selles ei ole põhjust kahelda. Oleme sellest kirjutanud kohalikus lehes, et see on üks Pandivere pühapaiku. Koolis neid asju ei õpetata ja ega neist saagi muidu teada, kui ei räägi ja ei kirjuta. Tegelikult peaks pärandkultuuri maastikest esimesed teadmised andma haridussüsteem, see on meie kaugem eesmärk.“