Tema abikaasa Irena kirjutab oma mälestustes: „Eesti oli naeratav maa, tulvil joie de vivre'it (elurõõmu) ja suuremeelsust. Eestis oli 1500 järve, 72 ööklubi, maailma vanim apteek, mehed, kes nägid välja kui viikingid, ning kollaka naha, pronksikarva juuste ja kannikesevärvi silmadega naised. Arusaadaval kombel oli Tallinn välisteenistuse poiste lemmikteenistuskoht. Elu oli Tallinnas lahe, rõõmus ja muretu. Eestis leidis John uudse lähenemise keeleprobleemile. Oma jahmatuseks kuulis ta, et pärast volikirjade üleandmist presidendile oodatakse temalt pöördumist Eesti kaitseväe poole. John oli ülesande kõrgusel. Ta valmistas ette kena väikese kõne, laskis selle laitmatusse eesti keelde tõlkida ja harjutas hääldust meie kokaga. Suur hetk jõudis kätte: John, frakk seljas, astus presidendilossi paraadtreppi mööda alla ja võttis torukübara peast. Ta esitas kõne paljapäi, veatus eesti keeles. Oli kõne torukübara põhja kleepinud ja sai raskusteta sealt maha lugeda. Eestlased olid rõõmsad, et John oli eesti keele nii ruttu ära õppinud. Just nagu suudaks keegi eesti keele ära õppida!“
Kommentaarid