Kui vasaraga äsamine kõrvale jätta, on ilmselt kõigil oma pisikesed märgid, mille kaudu saabunud aastaajavahetusest aimu saada. Suve saabumisest võib märku anda kodumaiste maasikate lõhn turul, heledaid kleidikesi kandvad daamid või lapsed, kes jõlguvad keset päist päeva linna vahel ringi, nagu poleks neil kuhugi minna. Tegelikult ju polegi, sest koolid on uksed kinni pannud ning õpetajad saavad lõpuks puhata lärmakatest õpilastest, üliagaratest lapsevanematest ja poliitikutest, kes ei täida oma lubadusi palgatõusu kohta.
Bensiini asemel elektriratas
Minu jaoks on viimastel aastatel suve stardijooneks saanud politsei igapäevased infokirjad kannatanutega liiklusõnnetuste kohta. Kui talve teisel poolel ja kevadel juhtub kaks kuni kolm raskemat õnnetust ööpäevas ning aeg-ajalt viskab sekka päevi, kus liiklus on päris rahulik, siis mai lõpus ja juuni alguses möödub harva päevi, kui õnnetuste loetelu ei sisaldaks kümmet juhtumit. Seejuures pole tegu ainult patoloogiliste bensiinipeadega, kes otsustavad katsetada Ott Tänaku sõidukiirust ja manööverdamismeetodeid. Peamised õnnetused tulevad lihtsalt lohakusest: sõidetakse teelt välja, ei märgata kaasliiklejaid või haagitakse eesolevale masinale nii sappa, et tolle juhi väiksemgi pidurdus toob kaasa kokkupõrke.
Paradoksaalne olukord, kas pole? Teeolud on ju hoopis paremad kui talvel. Nähtavust ei saa kaamoseajaga üldse võrrelda – varahommikust hilisõhtuni on väljas valge. Ja meeled peaksid ju ka hoopis erksamad olema kui talvel, sest tohutu D-vitamiini vaegus hakkab tasapisi taanduma. Aga loogiliste eelduste kiuste on tagajärg ikka ebaloogiline ning liiklusõnnetusi juhtub riburada pidi.
Kuidas seda paradoksi lahendada? Võib-olla on tartlased oma linna hüüdlausele kohaselt välja tulnud ideega, mis võiks õige suuna kätte näidata. Eelmisel nädalavahetusel Tartus avatud rattaringlus tabas vähemalt esialgse hinnangu põhjal naelapea pihta. Kiikasin rattaringluse kodulehele: pühapäeva keskpäevaks oli sõite tehtud juba ligemale 12 000 ning tartlased olid jõudnud ööpäevaga maakerale tiiru peale teha – läbitud kilomeetrite arv ulatus 42 000ni. Selliste arvude puhul peaks Tartu linnaisade peas olema küll ainult üks küsimus: kuidas umbes kaheksasajale rattale kiiresti lisa hankida?
Ei autole ja rongile-trammile
Neil, kes Tartu rattabuumist osa ei saa, jääb üle suud vesistada, aga teatud eeskuju annab ikkagi võtta. Näiteks võiks sõlmida vaikiva kokkuleppe boikoteerida kolme suvekuu jooksul neljarattalist või rööbastel liikuvat transporti. Mida kõike saaks Eesti ja eestlased sellest võita! Esmajärjekorras akuutsematest küsimustest: Tallinnas võiks Laagna tee rahulikult Hollywoodi filmitööstusele üle anda ning Elron ei peaks muretsema selle pärast, et rongides on liiga palju rattaid.
Liiklusõnnetusi juhtuks kindlasti vähem, inimesed liiguksid rohkem vabas õhus ning kindlasti tarbiksid ka vähem alkoholi, sest tee või tina – jalgrattaga või jalgsi on võimalik ikka tunduvalt vähem õllekaste koju transportida kui autoga. Ja kui kell pool kümme meenub järsku, et külmkapp on kesvamärjukesest kuival, siis autoga pole probleemi see väike sõiduke ära teha, aga jalgsi... pigem vist ei viitsi.
Aga vaatame laiemalt: kujutage ette, kui tervislikult mõjuks suguvõsade ja sõpruskondade suhetele see, kui külaskäigud toimuksid jalgsi või jalgratastel. Kui nii pikk ja väsitav teekond on juba ette võetud, siis oleks ju patt hakata kohe tagasi tulema. Koos veedetud aeg muutuks pikemaks ning lõpuks tuleks selgeks rääkida ka ebamugavad teemad, mis pealiskaudsete ja kiirete külaskäikude korral puudutamata jäävad.
Ja mäletate muinasjuttudest, kuidas millegi hinnaliseni jõudmiseks pidi peategelane läbi tegema raske rännaku? Kuna me oleme pidevas liikumises, siis vahest ongi jäänud liialt tagaplaanile see, et kuhugi kohalejõudmine oleks sündmus omaette. Kui seda teha omadel jalgadel, mitte lämbes autos või bussis, siis oleks sündmus isegi linna teise otsa rändamine. Eneseteostus missugune! Ja samas nii lihtne.
Kommentaarid