„Pean saama Eurovisioonile, muidu suren!” on üheksa aastaga sisse toonud 163 eurot (6)

Vaheklipid mõtlesid välja René Vilbre ja Mart Normet. Normet meenutab, et pärast esimest „Eesti laulu“ tuli palju kriitikat, et tuleb korraldada ikkagi eurolaulukonkurss, sest võidulooga minnakse Eurovisionile. Nii tekkiski mõte teha protestikonkurss. Ott ja Märt tulid kohe mõttega kaasa ja Märt oli see, kes humoorika nime välja mõtles.

Kogu asi saadi nii-öelda purki poolteise päevaga. „See oli karm tootmine,“ sõnab Normet. Kuigi alguses said ka need klipid suure kriitika osaliseks, läks šketside projekt õitsema. Välja anti lausa DVD.

„Kõik, mis on hästi välja tulnud, on tehtud entusiasmi pealt. Kõik, mis on halvasti, on tehtud raha eest,“ naerab Ott, sest sisuliselt tehti need klipid nulleelarvega.

Normetil on aga kõik tasud välja kirjutatud ja ta meenutab, kuidas üheskoos Eesti autorite ühingusse sõideti. „Mina tegin seda raha pärast,“ naljatleb ta. „Üheksa aasta jooksul on igaüks teeninud selle projekti eest 163 eurot!“ avaldab Normet. „Mis te arvate, mis on kõige rohkem raha sisse toonud? „Suitsu ei tee“ ja 58 eurot! Üheksa aasta jooksul!“ ei suuda Normet naeru pidada.

Kõige vähem – 65 senti – on sisse toonud lugu „Headus ja kevadine rohelus“. Avandi lemmik, kauboide lugu, on sisse toonud kolm eurot.

Mad Cow Disease’i „Cows & Horses“ on Märdi lemmik just seetõttu, et Ott laulab seal inglise keeles. „Põhi läks peale ja Ott hakkas lihtsalt laulma!“ naerab Märt. Nii Vilbre kui ka Normet tunnistavad, et sõnadest keegi aru ei saanud, sest kõik oli Oti puhas improvisatsioon..

Loo „Pilvede embuses“ videot meenutades pahvatab Ott: „Minu pepu sai pärast seda väga palju kiita!“ Üllatavalt on see lugu endiselt populaarne laste seas, mis valmistab meestele suurt hämmingut. „Kuu aega tagasi kirjutas üks ema, et ta viiendas klassis õppiv poeg läheb Pärnusse playback'ile ja kas neid originaalpükse saaks,“ naerab Märt. „Ma ei vastanud rohkem!“ muigab ta.

Esitused läksid rahvale nii peale, et tandem kutsuti isegi Õllesummerile esinema ja selle eest pakuti 110 000 krooni, mis tollal oli väga suur raha. „Me ütlesime ei!“ teatab Ott uhkusega. „Meie Mees tahtis ka lugusid kaverdada, käisid jõuliselt pinda ja me ütlesime neile ei,“ lisab ta.

Millal võiksid Sepp ja Avandi uuesti lavale astuda ja neidsamu laule naljaviluks esitada? „Kui tiksub üks euro täis, siis...“ viitab Märt loole „Headus ja kevadine rohelus“.