KATKEND RAAMATUST | Jane Paberit: ma kardan, vihkan, jälestan olla nii vähe, teha nii vähe, suuta nii vähe! (57)

"Panen aga kôigile südamele, et kui teie lähedane satub raskes seisundis haiglasse, siis ärge jätke teda järelvalveta! Iga päev hoidke silma peal! Ja palun ärge hoidke tervisliku seisundi kirjeldamisel kaebustega tagasi. Mulle on minu suur valutaluvus ja naiivne mõte, et meedikutele läheb su füüsiline valu ja ebamugavus korda, mitu korda kurjalt kätte maksnud."

lugesin seda katkendid ja nutsin.Vaene,mida ta pidi läbi elama.Kust võttis jõudu,et mitte murduda ja jääda oma otsusele kindlaks.Ebainimlik valu....suur suur austus sellele kenale naisele !

muidugi olid lapsed tublid,sest nad austasid ema otsust.Teha nii kuidas on parem emale.

Meie arstiabi igast sendist kinnihoidmise, ebainimliku kohtlemise, lõputu solgutamise ning olematu sotsiaalsüsteemi pärast peakski rohkem just sel teemal kirjutama.

Et siis keskmine ei tohtinud liigutadagi mitte, oma isiklikku elu alustada?Tal oli ju rohkem lapsi...

loe vahel lehti ja vaata telekat ka,maakas,siis saad teada,kes oli.pole vaja kogu aeg sigalas ja lehmalaudas istuda.

kui see perekond panustaks kodusele hooldajale, oleks kõigil parem.. minu hea sõbranna ema oli üle 20a halvatud, tema 2 tütart kahe peale palkasid ema kõrvale inimese, kes sai kõigega hakkama. tõsi, see ema ei olnud päris voodis lamaja, päeval sai olla ratastoolis. aga selle asemel, et haigeid lähedasi hooldada ja olla vaevatud, tehke oma tööd ja puhake ja las teine teenib sellega..

Loe ta blogi Halavere. Ja ka seda kuidas teda (Ravere) haiglas koheldi. Mõnes mõttes võib see raamat silmad avada nii sotsiaalsfääri kui ka tervishoiu koha pealt.

lapsed lükkavad su heal juhul vaid hooldekodusse,lugeja53.ära üldse unistagi,et nad hakkavad sul pamperseid vahetama kui sa elava lihatükina voodis lamad.nii vana,aga nii naiivne.

vahe on selles, et Janet julges ja tahtis oma lugu rääkida ja teistega jagada, see on tegelikult ju suur eneseületamine, see ei ole lihtsalt käegalöömine, vaid midagi enamat

Jaajaa

See olo Jane elu ja tema otsus. Väga raske, läbimõeldud ja paljudele ootamatu. Kuid - kui Jane oleks kogunud raha selleks, et ta lapsed oleksid teda vegeseisundis ehk 10 aastat hooldanud ja hooldusvahendeid palunud, siis oleks teistmoodi kisa, et las saab ise hakkama! Et lapsed on, las kasivad ja hooldavad. Kuid Jane ei tahtnud sellist elu. Ja ma mõistan. Ise olen hooldanud nõukogude aja lõpus oma vanaema, kes oli täielikult halvatuna voodis - see oli põrgu kogu perele. Kõige hullem oli see, et vanaema mõistus oli korras. Tänaseni mäletan ta sõnu ja pisaraid, miks jumal mind juba ära ei vii...

Aga tõstame kõik ülejäänud vabatahtlikult minejad ka kangelasteks..

Häbi sul olgu teistele haigusi sajatada. Kuhu me küll ühiskonnana teel oleme! Ülistame samasooliste lapseostu Ammerikast, peame kangelaseks enesetapjat. Terve mõistus võiks siiski alles jääda. Elu on paljudel raskem, kui sul kujutlust jagub, ent saadakse hakkama. Kellelegi koormaks olemata. Vaikselt ja ennast reklaamimata.

saa ükskord aru, et meil Eestis on see teema harukordne, mida tulebki rahvaga jagada, sel lool on rohkem positiivseid külgi ja omadusi, Janeti enda elu läbi võitude ja kaotuste , kuni lõpuni, ongi kajastamist väärt.

Mina ei plaani küll elust lahkuda,kui jääksin voodihaigeks,sest et minu lapsed,kelled olen üles kasvatanud ei annaks põhjust elust lahkumisele mõelda.Egoistlik tegu on ise lahkuda elust,mis sulle on antud.need Aitab juba eutonaasia reklaamimisest.jane võis tubli ema olla aga kas ka lapsed seda olid.?

Inimene,kes sa siin arutled,et mis oleks võinud teha ja kuidas olla, siis see tähendab, et sa ise pole kunagi kogenud tõelist,piinavat valu, sa ei tea mida tähendab lamada liikumatult voodis ja oodata abi! Sa võid ainult kadestada lahkunu otsustusvõimet ja julgust,ka see julgus tuli läbi lõhestava hingevalu! Kummardus Janele!

ka vabahinged virelevad elulõpul haigevoodis, kui vähk neid vaikselt krõbistab

Sulle, M - alati e iaita see suur egoism, Mina suure M-ga. Vahel tuleb ennast ohverdada, näiteks sõjaajal, kui emad nälgides andsid lastele toitu. Või kui tuletõrjuja pääästab lapse, hukkudes ise leekide tagajärjel. Või kui tekib dilemma, kas kas päästa sünnitaja või beebi... neid asju ikka juhtub. Jane tegi aga õigesti, säästes tütred aastatepikkuselt vegeteeriva ema kannstuste nägemsiest ja hooldmisvaevadest. Olen ise üks neist, kes pani oma tervise ja parimad astad tuksi ema hooldades. on kanglasmärtsri tunne küll, aga ega see enam tervet selga ja närve tagasi too.

...on probleeme küll.

Kas keegi käskis sul eutanaasia teha?

Usklikud jalle siin oma jumala-ibaga. Kui teil on kunagi aeg minna, siis piinelge terviseks aastaid valudes ja kurnake oma pere hooldamiskohustusega. Jumalal on sellest jumala ykstakoik.

Me elame vaid üks kord ja kuna siinse loo peategelane oli ateist (ehk ei uskunud jumalaisse), siis ei olnud tal ka seda usklike (väga küsitava) patu probleemi. Miks on 21. sajandil vaja uskuda Muinas-Jullesse, kes väidab, et naine on tehtud mehe küljeluust ja et me kõik sünnime patustena (jutt käib ka vastsündinutest).

Hiljuti oli koomiline olukord, kus mainisin ühele naisele, et inimene saab ka ise enda heaks palju ära teha, õppides oma keha signaale tundma. Seda kuulis pealt 55+ ajast maha jäänud füsioterapeut kes kohe krapsakalt vahele kraaksatas: "Ärge kõike ka uskuge!" (s.t. ,,RahaTulebMaksta!")

Igal ühel on õigus ise otsustada oma elu üle. Mina olen alati talutanud nii,kuidas MULLE kõige parem ja kellelgil pole sellessuhtes sõnaõigust. Kui ma oleksin Jane asemel olnud,ma oleksin samamoodi talitanud. Ei tahaks haiguse pärast pikalt vinduda ja kannatada!

õle 75 aasta.Ei ole päris terve.Tahaks aga veel oma lapselapselapsi näha.

Inimeses endas on kogu jõud ja tugevus ... mis selline tarbjalik ühiskond (teadlikult) lämmatab, sest vajab kontrolli inimese (energia) üle. Vabad inimesed ei jää jõuetuks ega ole pidevalt haiged, ka vanana on nad täis energiat ning surevad siis kui on nende aeg ja nad teavad millal see juhtub ja toimub järsku ning kerge minek. Teadlikult inimest vähendatakse ja justkui ei jäeta talle võimalusti elada INIMESENA. Hala, viha, kirumisühiskond on selge tagajärg, mitte inimeste maailmas. Inimestest on alles vaid kiun ja ahelvare ... sellest suurepärasest isendist, kes suudab luua maailmu ...

Mihkel Mutt: "Tarbimisemaania, globalism, negatiivsete emotsioonide vältimine iga hinna eest, noorusekultus, elamine hetkes ja sotsiaalse mälu põlustamine ning palju muud on ju meile igapäevaselt tuttavad. "

Mu isa oli sõjaväe arst Narva rindel 1944.a.Üks tema patsientidest oli väeosa kaplan.Kellel amputeeriti mõlemad käed pommitabamuse tagajärjel. Tema,igati usklik inimene,oli,pliiats hammaste vahel,kirjutanud-halastage,andke mürki. P.S. ta ei olnud ka kõnevõimeline enam.Nii rängad vigastused.

Sulle ei soovi sama saatust. Aga...kui julge sa oleks elust kinni hoidma sellise diagnoosi korral?mis elu see on?

Anna siis meile ka teada. Mu ema suri samasse haigusesse 1971.aastal.Küll oli ta ravil mitmetes haiglates.Ka lausa uurimisinstituutide haiglates.Midagi ei aidanud. Kuna mu ema oli tervena väga aktiivne ja tegus inimene,siis oleks ta kahtlemata valinud eutanaasia.Selle asemel,et vegeteerida lõpuni 49 aastasena.Paraku ei olnud see sovettimpeeriumis võimalik.

Inimesed ärge andke kergekäeliselt alla,enamus raskeid haigusi saavad alguse mõtlemisest.Ärge allutage end kui tunnete ,et enam ei jõua.Kuulake oma keha,ärge tormake ummisjalu kui see peaks olema teie enesetundele kahjulik.Olge valmis tugevad olema.

minema, kui valu ei anna miski imeasjaga vähendada, laus aootan ja igaten seda võimalust. Mul tõesti õudsed valud, spinaalstenoos

No ei ole võimalik lihastekõhetusest paraneda. Või on tõesti uskil bantu suguharus keegi, kes on sellest tervenenud, sina tead seda,miks sa siis ei avalda tõde?

Siis tuleb aegsasti raha korjama hakata...Ja hunnik arste annab allkirja?

30 aata pärast viiakse 60+ vanad lihtsalt vastuvõtupunkti eutanaasiale. Meid harjutatakse mõttega, et selles on midagi üllast ja ilusat.

Saanud parajasti o m a peredraama osaliseks---nutt tuleb peale haledusest ja õlatundest, et on sarnaseid situatsioone, alati ja igal pool...

Sel naisel oli elujulgust ja otsustusvõimet!

vaatan tema ilusat taustapilti ja südamel on soe, kena naeratuse ja positiivse ellusuhtumisega naine ikka, võttis kätte ja kirjutas raamatu, olles sellises seisundis, nagu oli, seesmiselt tugev isiksus, jättes jälje iseendast, tubli olid

Kui endal asi hulluks läheb, loodan, et jumal annab mulle jõudu samuti toimida. Imetlen Janet ja tema peret.

Tema lähedaste jaoks kindlasti väga teraapiline raamat (kuigi see ei pruugi neile praegu veel nii tunduda). Emme kaotus on kõige hullem asi maailmas, ükskõik, kui vana see laps ka on (lapse kaotus on muidugi hoopis teine teema). Ehk on see raamat vajalik ka kõrvalseisjate jaoks, kes vastavalt oma rikutuse astmele teme tegu kas halvaks panid või sellest lihtsalt aru ei saanud.

armas, julge ja kõik teised positiivsed omadussõnad. Imetlen.