Raamat

KATKEND RAAMATUST | Jane Paberit: ma kardan, vihkan, jälestan olla nii vähe, teha nii vähe, suuta nii vähe! (57)

Ohtuleht.ee, 7. juuni 2019, 10:50
Jane Paberit „#ükskilihaseiliigu”Foto: Eesti Raamat
2017. aastal ALSi diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes otsustas ravimatu haiguse tõttu oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Nüüd on ilmunud tema raamat „#ükskilihaseiliigu”, mille Paberit kirjutas telefoni ühe sõrmega tippides. Õhtuleht avaldab katkendi raamatust.

Olen paljud viimase aja käigud üksi ära käinud. Ilma turvameesteta. Jah, ma olen tubli, õigemini ma ikka püüan tubli olla. See nõuab minult väga palju.

Samal teemal

Jah, ma nutan autos. Kurat, ma nutan isegi praegu, sellest kirjutades. Istun enne kuskile minekut jupi aega autos, silitan või patsutan oma kätt või õlga ning ütlen endale, et kallis Jane, ära nuta. Ma ei tea tegelikult, mida ma kardan ... Või siiski – ma kardan olla abitu ja abi vajada, ma kardan olla koormaks, kardan oma lähedastele kimbatust valmistada (kuigi just nimelt seda ma ju praegu teen), ma kardan, et kui ma pahasti kukun, siis saab minust voodihaige veelgi varem. Ma tunnen ennast süüdi. Mul on endast nii kahju. Ma kardan, vihkan, jälestan olla nii vähe, teha nii vähe, suuta nii vähe! Ma kardan seda, et ma jään varsti ilma sellest vähesestki. Ma kardan, et ühel päeval ma lihtsalt ei suuda enam nutmist lõpetada. Minu pere ja sõprade usk minu surematusse ja purunematusse on seevastu kõigutamatu ning nii ma siis pingutan.

Samasugune vankumatu oli ka minu enda usk, et inimesed on ilusad ja head. Eks mu pere õppis parimalt. Selline väike illustreeriv näide siia: ühes eelnevas postituses jagasin fotosid telefonist ning palusin, et lugejad jagaksid minuga oma pilte. Mis te arvate, mitu pilti ma sain? Kolm pilti sain. Lugejaid on kõvasti rohkem. Kümneid ja kümneid ja kümneid ja kümneid ... Inimesed ütlevad, et oh, Jane, sa oled nii liikuv ja käid igal pool ja teed asju. Jah, muidugi. Nutan ja lähen ja olen. Sest muidu ma oleksin ju täitsa üksi.

Praegugi seda kirjutades on taustaks uus ja üllatav peredraama. Keskmine tütar ja tema peika kolisid minema. Nii et me oleme Leenuga nüüd kahekesi. Ema süda on üks kummaline, kummaline organ. Sinna mahub nii palju kõiki asju. Hetkel on seal kõige rohkem muret Leenu pärast. Ta kardab, et ta ei saa hakkama. Nagu ma iial suudaksin panna teda olukorda, kus ta peaks tõesti minuga üksi hakkama saama! Nagu ma talle ka ütlesin, mõistuseraasuke on mul veel alles, küll ma leian ikka lahendusi. Üleöö ei muutu midagi. Ma jätan selle kirjatüki nüüd pooleli.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee