Krista Kaer: kui meie ei loe tõlkekirjandust, siis miks peaks muud maailma huvitama eesti kirjandus?

Kui jätta kõrvale lastekirjandus, mahtus möödunud aasta raamatumüügi esisajasse kuus tõlgitud ilukirjandusteost, neistki olid kaks kordustrükid: „Väike prints“ ning „Harry Potter ja tarkade kivi“. Selle aasta esisajas on pilt üsna sarnane, kõige paremini on läinud rootsi kirjaniku Jonas Jonassoni menuki „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ järjel „Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju“. Paljud maailmas kõneainet pakkunud raamatud jäävad aga meie poelettidel märkamatuks ja kaovad kui mutiauku.

Varraku peatoimetaja Krista Kaer toob näidetena välja Tänapäeva „Punase raamatu“ ning omaenda kirjastuse „Moodsa aja“ ja „20. sajandi klassika“ sarjad. „Suurepärased raamatud, aga peale Celine'i (Louis Ferdinand Celine, „Reis öö lõppu“ – toim) ei ole vist ükski neist jõudnud edetabelitesse. Ja kui ka raamat korra edetabelis vilksatab, ei avalda see pikka mõju,“ räägib Kaer. „Ma isegi ei oska öelda, kas nimi „klassika“ tekitab hirmuvärinaid või on asi milleski muus.“

Sama mure kehtib ka muu tõlkekirjanduse puhul, kui välja arvata mõningad esoteerikateosed. „Võimatu on välja anda tänapäeva poliitikat puudutavaid tekste, kuigi kõik eestlased ei loe inglise keeles, eriti nõudlikumaid tekste. Ka tõlgitud ajalooraamatute müügid on viimasel ajal pidevalt alla läinud,“ mainib Kaer. On kõnekas, et ajaloolase Yuval Noah Harari tulevikku vaatav bestseller „Homo Deus. Homse lühiajalugu“, mis on müünud mujal maailmas miljoneid eksemplare, jääb meie tänavuse müügitabeli esikahekümnest välja.

Teosed valitakse toetuste järgi

Kuigi ilukirjandust ja tõlkeid puudutab see valusaimalt, on ilmuvate raamatute arv üldiselt langemas: 2017. aastal ilmus 3916 raamatut, 2018. aastal 3792 raamatut, nende seas tõlke-ilukirjandusteoseid vastavalt 534 ja 481. Kogutiraaž aga kukkus kahe aasta võrdluses 4 miljonilt 3,5 miljonile. 

Pika kogemusega kirjastaja sõnul on keeruline hinnata, kas Eesti inimesed kulutavad lugemisele vähem aega kui varem. „Raamatukogudest laenutatakse raamatuid üsna palju ja ka tõlkeilukirjandusele on tihtipeale järjekorrad. Sellel, miks raamatuid ei osteta, võib olla väga mitmeid põhjusi.“ Esiteks on raamatud kallid ja tõlkekirjandus on veelgi kallim. Teiseks on kodudes riiulid juba raamatuid täis. Kolmandaks ei leita raamatuid lihtsalt üles, sest info ei levi. „Ma arvan, et inimestel ei ole üldse ettekujutust sellest, mis ilmub. Nad ei saa sellest teada,“ ütleb Kaer.

Mitme põhjuse kokkulangemine on viinud selleni, et tõlke-ilukirjanduse tiraažid on langenud alla tasuvuse valuläve, mis on 500–600 eksemplari. Kirjastus jõuab kuludega enam-vähem nulli, kui säästlikult välja antud 600 eksemplariga tiraaž õnnestub nelja aasta sees maha müüa. „Aga kirjastus saab seda endale väga vähe lubada, et paned raha tõlkeõiguste ostmise, tõlkimise, toimetamise, kujundamise ja trükkimise alla ning ootad aastaid, kuni see paari raamatu kaupa tagasi tilgub. Esimese paari kuuga müüb raamat sada eksemplari ja siis jääb tilkuma,“ kirjeldab Kaer tüüpolukorda.

Seisus, kus keskmine raamatu tiraaž on veidi alla 1000 ning ilukirjanduse oma 570, jääb tõlgitud väärtilukirjanduse tiraaž Kaera hinnangul pea eranditult väiksemaks kui 500. Sellisel juhul saab teoseid välja anda vaid toetuste abiga. Nii aga mõjutab toimetuste valikuid paratamatult see, millised riigid toetavad oma kirjanduse tõlgete väljaandmist. Seda teevad näiteks Põhjamaad, Hispaania ja Portugal, samuti Kanada, iirlased ja šotlased – erinevalt Inglismaast ja USAst.

Toetusele ei saa aga iial kindel olla. „Näiteks Hispaanias on toetustele üsna tihe konkurents ja nii mõnigi kord tuleb ka eitav vastus,“ avaldab Kaer. Samas peavad kirjastusel toetuse taotlemiseks olema tõlkimisega seotud lepingud juba sõlmitud. 

Raamatutest tuleb rääkida

Miks jäävad uued ilmuvad raamatud lugejatel kahe silma vahele? Ühelt poolt püsivad raamatud uudisteoste riiulis vähe aega ja kaovad siis nii-öelda laua alla. „Väga hästi veab, kui raamat on uuena esile tõstetud kuu aega,“ sõnab Kaer. See on võimalik pigem ajal, kui raamatuid ilmub hõredalt. Teisalt on küsimus teavitamises. Siinkohal saab kirjastuse juhi meelest palju ära teha ajakirjandus. Reklaamnuppudest ajalehtedes jääb väheks, nendib Kaer. „Inimesed tahavad mingit eelvalikut, soovitusi.“

Ta toob näiteks raamatusõbrast ajakirjaniku Jaan Martinsoni soovitused. Eesti ajalehtedest on toimetuste raamatunopped kadunud, kuid Kaer leiab, et need võiks Briti nädalalõpulehtede eeskujul taaselustada. „Kui vaatan näiteks Guardiani, siis seal on rubriigid „Ilmunud tõlkekirjandus“, „Ilmunud meelelahutusromaanid“, „Nädala parimad krimkad“. Ka meil võiks olla välja toodud parim tõlkekirjandus ja eesti kirjandus.“

Kaer lisab, et nii lugejad kui ka raamatukogud igatsevad tagasi ETV „Kirjandusministeeriumi“. „Tähtis on see, et inimest, kes raamatute eelvaliku teeb, usaldataks. Mart Juur oma lõpmatu heasoovlikkusega ja sellega, et ta oli absoluutne kõigesööja, oli selle usalduse juba ära teeninud.“

Pikenenud kultuurisaadet „OP+“ nimetab Kaer leebeks elustiilisaateks, mis kirjandussaate kadumisest jäänud tühimikku ei täida. Ta märgib, et televisioonis tutvustatakse raamatuid üldse harvem kui filme või teatrietendusi. „Seda võetakse kui kirjastajate tohutut rikastamisallikat, kui Eesti televisioon mõnda raamatut näitab. Samas ei saa öelda, et kedagi kinno ilma rahata lastaks või et Hollywoodi toodang ei ole kommerts.“ Kiputakse unustama, et raamatuid saab ka laenutada.

„Sellest, kui palju üldse loetakse, sõltub ka see, millist keelt me räägime – kas üldse eesti keelt?“ paneb Kaer kõigile südamele. „Noorteromaanid on juba niikuinii allavett läinud, seal ei ole enam midagi päästa. Enamik noori loeb neid inglise keeles väga lihtsatel põhjustel: need on kaks korda odavamad kui eestikeelsed raamatud ja need saab kohe kätte võtta, kui nad ilmuvad. Miski vägi ei pane neid lapsi ootama tõlget ja lugema oma fantasy-raamatut eesti keeles.“

Selline inglise keeles lugemine jääb sageli pinnapealseks, kõik teksti kihid lugejani ei jõua. „Lihtsamast keeleoskusest piisab, et saada aru, mis raamatus toimub, ja see endasse ahmida. Aga et sinna sügavamalt minna või mõista stilistilisi ja keelenüansse – selleks tuleb lugeda eesti keeles,“ arvab Kaer. „Kui ma esinesin raamatupoes vestlusringis koos ühe Tallinna inglise kolledži keskkooliõpilasega, siis ütles ta minu suureks üllatuseks, et tõsisemaid raamatuid võivad nad algul küll inglise keeles lugeda, aga loevad pärast ka eesti keeles. Kuid see ei käi noorteraamatute kohta.“

Vastulöök pealiskaudsusele

Krista Kaer on ka hiljuti lõppenud kirjandusfestivali „HeadRead“ üks algatajaid ja eestvedajaid. 2009. aastast maikuus peetaval festivalil on hoopis laiem ja sügavam roll kui elavdada raamatumüüki.

„See on nii-öelda värske sõõm õhku ja rõhutab seda, kui oluline on kirjandus ja niisugustest teemadest rääkimine, millest kirjandus kirjutab. Festival on vajalik ka selleks, et tuua siia maailmakirjanikke, sest mida vähem hakkab ilmuma eesti keeles tõlkeid, seda tundmatumaks, võõramaks ja kaugemaks jääb meile maailm, kuna me ei kuule sealt enam kirjanike hääli. Püüame festivaliga seda lünka täita, nii kaua kui vähegi võimalik. Aga muidugi on selge, et meil on mõtet sinna kutsuda autoreid, kelle raamatuid on eesti keelde tõlgitud. See tekitab omamoodi probleemi – nende autorite ring jääb aina kitsamaks.“

Kui ka kirjanik jõuab siia aastaid pärast tema teoste avaldamist, on see Kaera väitel lugejatele oluline sündmus. „Kui näiteks [iiri kirjanik] Jennifer Johnston siin käis, tulid inimesed küsima talt autogrammi ka kunagisse Loomingu Raamatukogusse.“ 

Festivali „HeadRead“ publik on püsivalt vähehaaval kasvanud. „Väga palju käivad seal raamatukogude töötajad, sest ka neile on väga oluline, et raamatutest räägitaks. Ma arvan, et kõigi vahenditega peab püüdma hoida ja tugevdada üldist tausta, mis väärtustab raamatuid ja kirjandust, sest see on ikkagi väikenegi vastukaal pealiskaudsusele ja keeleoskuse vaiksele kadumisele,“ lausub Kaer.

Tõlkekirjandust peab ta suurepäraseks silmaringi avardajaks. „Eesti riik kulutab raha sellele, et teha eesti kirjandus mujal maailmas kättesaadavaks ja lasta seda tõlkida, aga asi on ju kahepoolne – kui meid ei huvita muu maailma kirjandus ega ajalugu ega niisugused tekstid, kus on mõttele ainet, siis miks pagana pärast peaks muud maailma huvitavama see, mida Eesti kirjutab? See kõik on ühe ja sama protsessi osa. Sellesama mõtteleviku, kirjanduse leviku, üldise huvi osa.“