Põgenev pruut ja saunalist piidlev karu: „Suidsusannasümfoonia“ räägib elust enesest

„Minu esimene eredam suitsusaunamälestus jääb paarikümne aasta taha, kui mu ellu oli astunud minu esimene pruut, kes tuli külla kutsuda ning loomulikult pidi küllakutse sisse mahtuma ka suitsusaun. Kui kätte jõudis saunamineku aeg, tuli mul ootamatult üks asi vahele, pruudi aga saatsin sauna. Kui ma siis mõni aeg hiljem saunauksest sisse astusin, pesi pruut parajasti sauna seinu, visates üle õla pilgu, mis rääkis vaid ühte keelt: ilmselgelt on sauna seinad liiga mustad,“ meenutab Võru juurtega lavastaja Tarmo Tagamets veel nüüdki muigega seika, mis päädis pruudi saunast põgenemisega.

Teise juhtumi puhul oleks Tarmo heameelega ise saunast põgenenud, kui olnuks vaid akent, mille kaudu. „Rõuge lähedal maal olles saab alati suitsusauna tehtud. Et sauna ettevalmistamine on pikk protsess ja kütmine kestab kuskil kuus kuni kaheksa tundi, läksin juba varahommikul ahju alla puid laduma. Uks selja taga oli lahti. Kui olin tule üles saanud, keerasin end ringi ja mida näen – paarisaja meetri pealt piidleb mind suur karu.