Mart Sanderi „Kõhedad muinaslood“: seitse kõhedat lugu žanrikirjanduse meistriklassist (2)

Kaks neist on kirjutatud (algselt) filmistsenaariumiks ja üks jõudnud lavalaudadele teatritükina, aga teatav filmilikkus ja visuaalsus iseloomustab neid kõiki. Sestap võivad need olla näiteks heaks aineseks kooliteatritele, viimast just suhtelise lühiduse tõttu.

Kogumik, mis on üsna väiksemahuline, annab ometi päris esindusliku valimi Mart Sanderi tugevamatest kirjanikutunnustest, tähendab on nõtke ja rikka keelekasutusega, kandvaks mõõtmeks on intriig ja mõistatuslikkus, põnevus.  Neis lugudes üha tugevneb aimdus, et midagi on korrast ära, et asjad ei ole sugugi sellised nagu need paistavad, et petlikuks ei osutu ainult esmapilk, vaid ka teine ja kolmas pilk ning sünge mõistatuslikkuse atmosfäär aina tiheneb ja tiheneb, et leida ootamatu lahendus alles viimasel lehel. Toimumise aegruumiks on ehk juba Mart Sanderi kaubamärgiks saanud õhtumaise kultuuri elegantne möödanik. Ta võlub paljusid oma võimega kehastada – et mitte lausa öelda, et olla –  teatud suurkodanlikku kõrgaega, ühte kaunist kadunud ajastut,  ajastut, mis jääb tänapäeval juba mitme kadunud ajastu taha.

Ometi on kogumikul teatud terviklikkuse resonants ka vaimsemal tasandil. Umbes nõnda, nagu headel luulekogudel. Tundub, et erinevate nurkade alt paistab ja leiab siin kujutamist üks psühholoogiline invariant, mida võiks umbmääraselt kirjeldada kui loovisiku motivatsioonistikku (mitmes loos on keskseteks tegelasteks just nimelt loovisikud), igatsust luua midagi, mis lööb auditooriumi hoobiga pahviks, igatsust olla imetletav, olla lummava esteetilise ülemvõimu kese. Publik on tummaks löödud, äiksena raksatab sisse mürisev aplaus. 

Ikka ostetakse mõnelt salapäraselt jõult hinge hinnaga lausa vertikaalmõõtmega anne, selline geniaalsus, millele ainult kirjasõnas vihjata saab, selline loomevõime, mis reaalses kunstiloos iial realiseerunud ei ole. Sest kes oleks näiteks on reaalsetest maalikunstnikest suurim? Olgu Leonardo da Vinci või Michelangelo või keegi muu,  jumalikkus pelgalt aimdub nende töödes – olgugi nad geeniustest suurimad – ja ikka leidub küllaga neid, kes mõistmatult vidutavad silmi ja löövad käega tülpinult õhku, et ah, mis seal ikka nii erilist. Nõnda nagu kirjeldamatult kaunis naine saab eksisteerida ainult meeleliselt kõige vaesemas kujutamiskunstis – kirjanduses, sõnavallas.

Just ja ainult sõnapaari „kirjeldamatult kaunis“ taga, kujutluse kättesaamatuses ja lõpetamatuses, sest mis tahes konkreetsus on alati kirjeldatav ja ebatäiuslik, maitse asjaks olemise igavese subjektiivsuse ja poolikusega vääramatult vigastatud. Kõhedaid muinaslugusid lugedes võib korraks tekkida isegi aimdus, et pole võimatu, et autor, see igavene poissmees, kes pärineks justkui ammu möödunud aegadest, räägib kogemata rohkem kui tal plaanis on olnud. Žanrikirjanduse meistriklass, tõepoolest.