Inimesed

LOE | Muinasjutuvõistluse parimad palad: printsess röövib lohe ja mobiiltelefonid peavad lahingut (3)

Maarja Katariina Kerge, Jasper Klippberg, Katarina Ojaperv , 1. juuni 2019, 00:01
Foto: Andres Varustin
Kaks nädalat tagasi selgusid 27. Sten Roosi muinasjutuvõistluse võitjad. Lastekaitsepäeva puhul avaldame kolm parimaks valitud muinaslugu, mille on kirja pannud head sõnaseadjad 7.–8. klassist.

Muinasjutuvõistluse algatasid aastal 1993 Haapsalust pärit Ants ja Ann Roos oma varalahkunud poja Steni mälestuseks. Alates 2018. aastast korraldab võistlust Eesti lastekirjanduse keskus. Sel aastal saadeti võistlusele 273 muinasjuttu, osalejaid oli 50 koolist.

1. koht: „PRINTSESS, KES RÖÖVIS LOHE“

Maarja Katariina Kerge, J. V. Veski nimelise Maarja-Magdaleena põhikooli 8. klassi õpilane

Lohel oli ka vanaisa, kes oli kõige võimsam lohe seitsme maa ja mere raadiuses. Vanaisa oli suur legan – see tähendab seda, et ta sõi ainult lambaid (see mõjus ta seedimisele hästi) ning selle tõttu olid peaaegu kõik lambad ümbruskonnas ära söödud.

Ühel päeval, kui lohe oma metsaringkäigul oli, kuulis ta põõsast sahinat. Lohe oli äärmiselt arg, seega ta tahtis põgeneda, kuid enne, kui ta jõudis sammugi joosta, tundis ta oma tiivas tugevat valu. Tema tiiba oli nool lennanud ning nüüd oli draakoni tiivas tilluke kraater. Kuna lisaks inimestele, äiksele, ämblikele, rohutirtsudele, pingviinidele, narridele, õhupallidele ja paljule muule kartis vaene lohe ka verd, minestas ta, sest tema soomustel oli näha voolamas rohelist verd.

Lohe ärkas ühes keldris, kuhu ta oli aheldatud. Tema ees seisis üks tüdruk, kellel olid pikad lokkis blondid juuksed, kuldpruun nahk, tinahallid silmad ja kelle peas oli pronksjas kroon. Kui tüdruk oli aru saanud, et lohe on üleval, astus ta paar sammu lähemale ning alustas vestlust: „Mina olen printsess ja sina oled minu pantvang, kuna mina püüdsin su kinni!“

Kuigi lohe kartis peaaegu kõiki inimesi, tundus talle printsess ohutu (kunagi varem polnud lohe milleski nii väga eksinud, kuid see on juba üks teine lugu). „Mis ma selle teadmisega peale hakkan?“ küsis lohe kulmu kergitades ja hukkamõistvalt üle prillide vaadates. Printsess sai pahaseks, et lohe oli midagi vastu öelnud. Seega ta kirtsutas nina, puhises, läks näost punaseks ja lausus: „Sa oled siin pantvangis põhjusega, kuna sinu vanaisa on kõik ümbruskonna lambad ära söönud. Sa ei saa enne välja, kui su vanaisa pole kogu oma hävitustööd hüvitanud.“

Lohe kergitas oma prille ja ütles: „Eeldan, et süüalusele on saadetud edasi lunarahanõuded, summaga, mis on võrdne kahjudega, mida süüalune tekitas. Vastasel juhul kardan, et seda lunaraha võitegi ootama jääda.“ „Küll me saadame,“ porises printsess ning lahkus juuste lehvides.

Minuti pärast tuli printsess tagasi ja alustas uuesti vestlust: „Hea küll, me võime selle lunaraha ka kahe silma vahele jätta, kui su vanaisa mind aitab. Nimelt mul on vaja, et ta mu ära rööviks, kuna kõiki täisväärtuslikke printsesse on elu jooksul vähemalt kord röövitud. Ma olen ju selle jaoks piisavalt ilus,“ – ega ta kole tõesti välja ei näinud – „et mind röövitaks. Lisaks olen ma täiesti abiellumiseas ja mul oleks vaja ühte kena printsi või rüütlit, kes mind aitaks.“ Lohe oli nende tingimustega nõus ja kohe pärast vanaisale olukorra seletamist röövitigi printsess ära.

Kuu aega oli möödas ja keegi polnud ikka veel isegi mitte üritanud printsessi päästa. Lohe tundis muret ja läks vanaisa vaatama. Kohale jõudes kuulis ta vanaisa koopast üüratut kriiskamist. Vanaisa istus väljas koopa ees väsinuma ja kurvemana kui kunagi varem. Koopa ees kepsutas ka üks lammas ning vanaisa ei vaadanud tema poole, mis näitas olukorra tõsidust. Lohe läks kohe vanaisa juurde ja küsis, mis on juhtunud. Vanaisa viipas peaga koopa poole. Lohe läks sisse.

Koopas oli märjem kui tavaliselt – õigemini oli lohe põlvini vees. Ta kuulis trampimist, huilgamist ja ahastavaid hüüdeid. Kui ta oli printsessi toani jõudnud, nägi ta printsessi nutmas oma voodil, mis ujus mööda tuba ringi. Printsessi juuksed olid täiesti sassis, silmad punaseks nutetud ja ta ümbrus oli taskurättide ja jäätisekarpide kuhjaga kaetud. Printsess ulgus, lusikas jäätisega käes: „Ma ei olegi piisavalt ilus! Mida kõik minust nüüd mõtlevad? Lumivalgeke sai õnneliku lõpu! Tuhkatriinu sai õnneliku lõpu! Miks mina ei saa?“

Lohe läks ehmunult tagasi vanaisa juurde. Vanaisa ohkas: „Ma olen näinud paljusid asju, aga see on neist kõige hullem. Ma pole viimased kaks nädalat magada saanud. Iga minutiga läheb see aina hullemaks. Tal on vist printsessieakriis või midagi. Palun aita mind!“

Lohel tuli mõte, ta läks sisse ning lausus printsessile: „Pane ennast valmis, printsess! Küla peal on jutud, et homme tuleb sind päästma piirkonna kõige vapram rüütel!“ Printsess pühkis pisarad ja naeratas korraks, asudes kohe oma juukseid kammima.

Lohe jooksis kähku külla ning otsis üles ühe noore ja kena lambakarjuse. Lambakarjus proovis alguses tema eest põgeneda, kuid lõpuks sai ta aru, et see lohe ei taha halba. Lohe seletas karjusele olukorda: „Vaata, jutt on selline – printsess on viimased kuu aega ennast minu vanaisa juures haletsenud ning tal on tõesti vaja kedagi, kes ta päästaks. Sina saad selle eest minu vanaisa lubaduse, et ta ei söö su lambaid ja sina abiellud imekauni printsessiga.“

Karjus oli nõus ning järgmisel päeval ratsutas ta raudrüüs oma lambal printsessi päästma. Lohe vanaisa teeskles moe pärast võitlust ja seda, kuidas ta meeletult püüab printsessi enda valdustes hoida. Karjus muidugi tundis ennast suurepäraselt, kuna ega sa iga päev kõige legendaarsemat lohet ei võida. Kui karjus koopasse astus ja printsessi leidis, oli ta printsessi ilust nii võlutud, et hakkas luuletama:

„Kuidas küll keegi on nii kaunis,

karjus kõrgel häälel laulis.

Nii esteetiline!

Kes küll tema juukseid silus?

Nii poeetiline!

Ta on nii ingelilus nagu unistus!

Ta on nii imeilus, minu avastus!“

Printsess oli karjuse sõnaseadmisoskusest nii suures vaimustuses, et palus ise karjuse kätt. Nad asusid koos lossi elama ja printsess lasi karjusel iga päev endale uue luuletuse esitada.

Lohe vanaisa sai oma vana elu tagasi ja kõik olid väga õnnelikud. Kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänase päevani.

TUBLID MUINASJUTUVESTJAD: Sten Roosi muinasjutuvõistluse tänavune võitja Maarja Katariina Kerge ja kolmanda koha omanik Katarina Ojaperv Eesti lastekirjanduse keskuses auhinnatseremoonial.Foto: Aron Urb / Eesti lastekirjanduse keskus

2. koht: „ÖISED SEIKLUSED“

Jasper Klippberg, Palivere põhikooli 7. klassi õpilane

Nutisõltuvus – nii oli Johannese haiguse nimi. Ema ja isa tegid kõike, et pojal muid huvisid oleks. Küll viisid poisi Haapsallu jalkatrenni, küll toimetasid ta kunstikooli maalima, siis jälle Polygoni teatrikooli näitlema ning siis ,,Läki tantsule“ tantsurühma tantsima, aga vanemate pingutused ei kandnud vilja. Johannes käis igas huviringis ainult ühe korra, teisel korral ajas aga sõrad vastu. Poiss hoidnuks nagu pärismaailmast eemale.

Ühel sombusel ja vihmasel talvepäeval oli ema töölt vaba. Talle ei andnud rahu Johannese ,,haigus“ ja ema hakkas nuputama, kuidas oleks pojal võimalik nutisõltuvusest lahti saada. Õiget mõtet aga ei tulnud. Paar tundi surfas ta netis ja kirjutas oma tuttavatele, kuid kõik, kellelt ema oli nõu küsinud, ütlesid lõpuks nagu ühest suust: „Mine metsa!“ Nipsu pealt tuli empsile hiilgav idee, kuidas tohterdada poeg terveks nagu jääpurikas. Just metsa tuligi Johannes saata. Poisi taat elas sellises maakolkas, kus polnud elektrist ega internetilevist haisugi. Ema helistas ruttu isa naabrinaisele, kellel oli juhtumisi tavatelefon, et ta annaks vanaisale teada poisi tulekust.

Johannes, teadmata ema plaanist, kõmpis rahulikul sammul kodu poole. Seal ootas teda meeldiv üllatus – noormees sai vanaisa külastada. Juba ammu oli ta vanematelt luninud võimalust maale sõita, kuid vastus oli alati üks: ,,Mul on töö! Pole aega! Pärast räägime!“ Kuulnud rõõmusõnumit, vaatas poiss kella. Noormehel olid juba varasemast ajast peas bussiajad, oli ta ju ennegi soovinud üksi maale minna. Aga kus sa sellega, vanemad ei lubanud poisil üksinda reisida, kuna ta olevat veel väga väike. Kümneaastane – ja väike!!! Kuid nüüd ajas häda härjad kaevu. Selgus, et bussini on täpselt tund aega. Poiss tormas nagu tuul oma tuppa ja pakkis kärmesti kohvri. Peagi küütis ema noormehe bussipeatusesse.

Jõudiski Johannes lõpuks pärale. See oli pikk ja raske sõit. Astunud bussist maha, haaras poissi vanaisa karune haare, kuid Johannesele sellised õrnused ei meeldinud. Ta kibeles taadi sülest välja, aga samas oli kaisus turvaline. Johannes pelgas juba bussis, et äkki magab õige peatuse maha ja kas ta oskab üksinda vanaisa juurde minna ja kas metsas on ka hundid. Õnneks hajutas taadi kaisus olemine kõik hirmud. Kõndisid siis, üks suur ja teine väike mees, rahulikult talu poole. Teel olles uuris taat Johanneselt, kuidas eluke veereb. Jõudsidki üle toa läve. Kohe võttis Johannes taskust telefoni. Ta kuulas muusikat ja mängis „Sandboxi“, sest see oli noormehel telefonis olemas ja aku peale Johannes ei mõelnudki. Peagi oli aga aku tühi. Poisi tuju vajus alla nulli.

Õhtu oli juba väga hiline. Toas andsid valgust ainult küünlad. Vanaisa hakkas magama sättima ja tegi ka poisile voodi valmis. Teise tuppa läinud, avastas ta lapse nurgas konutamas. Johannes torises ja porises: ,,Mina tahan kohe linna tagasi minna. Kurat küll! Ela siin nagu pärapõrgus. Täielik kiviaeg!“ Vanamees vaikis ja ütles lõpuks: ,,Hommik on õhtust targem.“ Seejärel tassis ta Johannese sängi. Noormees porises veel teki allgi. Taat võttis vaikides raamatu, istus voodi servale. Johannese varbad puudutasid vanaisa, poiss rahunes veidi. Vanaisa luges tasase häälega juttu ,,Vigur rehepapp“. Kui vanapagan pingile heitis, nohises poiss juba. Vanamees asetas tasahilju raamatu padja alla.

Johannes jäi sügavasse unne. Järsku leidis ta end pimedast ruumist, sõrmus sõrmes. Poiss uuris ja puuris seda ning puhus sõrmuse peale. Ühtäkki oli ta saunas, kus vanapagan siples pingil. Rehepapp karjus: ,,Mis sa passid? Tule hoia jalgu kinni!“ Noormees haaras sõnakuulelikult vanapagana jalgadest. Sarviline röökis nagu ratta peal. Poiss ehmus ja puhus uuesti sõrmust. Ta leidis end suurest lossist. Kelle oma? Pole aimugi. Johannes otsis vaba tuba, et vanapagana eest varjuda. Ühest leidis noormees kolm neitsit, kes karjusid nagu ühest suust: ,,Põgene, vaba laps! Muidu paneb kuri nõid sind ka ketrama.“ Vanapagan ja nõid – no mine hulluks! Poiss tegi, mis kästi, ja puhus sõrmust.

Äkitselt hakkas tal kohutavalt palav. Poiss leidis end vett täis pajast, millel oli, oh õudust, tuli all. Noormees ronis ruttu potist välja. Tal oli jõudu küllaga, käis ta ju korra jalgpallitrennis. Poiss, märg nagu rääbis, tundis kõhus korinat ning lunis kupjalt süüa. Mees tõstis kausitäie körti lapse ette ja Johannes sõi seda pika hambaga. Kui kodus oleks talle keegi körti pakkunud, siis poleks lusikatäitki võtnud. Tühi kõht on teadupärast parim kokk. Johannes tahtis veel üht portsu, aga üks mehike, ahjualune, oli kördi juba nahka pistnud. Vanapagan, nõid ja ahjualune – no tere-tore! Johannes puhus sõrmust ning põgenes taas. Nüüd leidis ta end kotka seljast, kaaslaseks väike Peeter. Poiss hoidis pisikesest mehest kõvasti-kõvasti kinni. Kotkas laskus vee piirini, ja Johannes ärkas. Oli see vast uni!

Päeval poiss uisutas, suusatas ja aitas vanaisa. Hilja õhtul vähkres Johannes unetusest voodis. Taat kõndis poisi tuppa, istus rahulikult voodi äärele, võttis padja alt raamatu, avas selle ja luges tasaselt ,,Puulast ja tohtlast“. Kohas, kus peremees ja vanapagan olid teeristis, Johannes juba norskas.

Poiss oli sügavas kottpimeduses ja suures ärevuses. Talle meenus sõrmus, mida noormees kohe puhus. Sõrmus viis Johannese teeristi, kus ta nägi vanapaganat ja peremeest. Kurat hakkas just mehelt verd võtma, kuid peremees märkas poissi. Peremees küsis sarviktaadilt: ,,Äkki sobiks sulle kolm tilka nooremat ja magusamat verd?“ Vanapagana karvane käsi liikus ähvardavalt Johannese poole. Noormees puhus ruttu sõrmust ja ta leidis end taas pimedusest. Johannes leemendas higist, sest oli sattunud sauna, kerise taha. Väikesest aknast piilus aga sisse kurivaim. Püha jumal – jälle see vanapagan!

Noormees kuulis sauna eesruumist tütarlapse häält ja kõrvu jäi ka piiksumine. Hämaruses kobas poiss end eesruumi. Ta karjus: ,,Appi, aidake!“ Hiireke prahvatas ootamatult: ,,Kuule, poiss! Sul on ju sõrmus.“ Johannes tegi sõrmusele: ,,Puhhh!” ja põgenes. Kõik oli hämar justkui kotis, aga mingi imelik liikumine käis. Merehaigeks oleks võinud jääda sellises kiikumises. Johannesel oli kitsas. Järsku sätendas väikene valguskiir. Ta ronis kuma poole ja avastas, et oli suvalise mehe taskus. Samasugune noormees nagu tema kõlkus veel seal tasku ääre peal. Algas suur siplemine, korraga olid nad mõlemad õhus. Johannes ärkas ja õues oli suur valge.

Johannes võttis padja alt raamatu ja vuristas selle kaanest kaaneni läbi. Päeval poiss kelgutas ja suusatas ning öösiti nägi põnevaid unenägusid. Jõudis kätte aeg, noormees pidi naasma koju. Linnas tormas Johannes nagu tuulispask lasteraamatukokku, kus lausa neelas muinasjutte. Raamatukogu oli nagu poisi teine kodu. Emps muretses, sest nägi Johannest aina harvemini. Ta uuris poisilt: ,,Kus oled?“ Noormees vastas: ,,Raamatukogus.“ Ema hämming oli suur.

Aga nutisõltuvus – kuhu see sai? See oli kadunud nagu tina tuhka.

3. koht: „INTERNETI PÄÄSTMINE“

Katarina Ojaperv, Tartu Kivilinna kooli 7. klassi õpilane

Elasid kord nutitelefonid Lapple, Luawei, Lamsung ja iidvana mobiiltelefon Lokia. Viimane oli teiste peale väga kade, sest teda kasutati päevas kõige vähem. Nimelt kuulus ta vanaemale, kes kasutas oma nuppudega telefoni vahel harva helistamiseks, samal ajal kui teised surfasid piiramatus netimeres.

Ühel ööl, kui pererahvas magas, narrisid Lapple, Luawei ja Lamsung Lokiat, et teda nii vähe kasutatakse ja et temaga ei saa pooltki teha, mida nendega saab. Lokia oli nii vihane, et otsustas narrijatele kätte maksta.

Järgmisel hommikul, kui peretütar oma nutitelefonis Snapchati avas, oli seal tekst „no connection“. Tüdruk karjus üle maja nii, et teised selle peale üles ärkasid. Nimelt oli ta harjunud igal hommikul oma sotsiaalmeedia kontod üle vaatama ja alles siis tõusma. Täna ei saanud ta seda interneti puuduse tõttu teha. Ka ema ja isa telefonid Luawei ja Lamsung olid netita. Vanaema lausus aga seepeale: „Mul pole sooja ega külma sest netist. Telefon töötab ilma selletagi väga hästi.“ Pererahval polnud hommikul aega netiprobleemiga tegeleda ja kõik läksid tusaselt kooli või tööle.

Öösel, kui pererahvas oli magama läinud, otsustasid ema, isa ja tütre telefonid Lokiaga tõsise jutuajamise maha pidada. Lokia keeldus vestlusest. Teistel oli ainult üks küsimus, miks nende telefonidel internet puudub. Sellele oli Lokia nõus vastama. Ta ütles: „Ma püüdsin neti kinni ja viisin ruuterimajja puuri ning nüüd olete hoopis teie igavad ja kasutud.“ Need olid Lokia viimased parastavad sõnad enne uinumist. Teistel tühjenes seepeale aku kõigest kolme protsendi peale. Üheskoos otsustati netti otsima minna ja ta puurist vabastada.

Teel ruuterimajja kohtasid nad esimesena Google Mapsi. Lapple küsis: „Kuhupoole see ruuterimaja jääb?“ Google Maps vastas: „Kaks kilomeetrit otse, seejärel pöörake vasakule ning liikuge otse edasi.“ Kõik kolm reisiselli tänasid Mapsi info eest ning liikusid täpsete juhtnööride järgi edasi.

Kui juhtnöörid Google Mapsilt lõppesid, ootas neid teeservas Youtube, kes laulis jõululaule. Luawei läks lähemale ja küsis: „Kas teie teate, kuidas ruuterimajja jõuda?“ Youtube oli lahke ja vastas lauldes: „Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole. Plaks ja oletegi üle mäe. Sealt juhatatakse teid juba edasi.“

Mäe taga oli Instagram, kes oli lahkesti nõus tegema väikese sõidu ruuterimajja. Kohale jõudes kuulsid mobiiltelefonid interneti karjeid. Heli järgi liiguti puuri juurde, mis asus suures tühjas ruumis. Puuri ees seisis valvur Itimees, kes oli kuri ning ütles: „Internet saab vabaks ainult siis, kui te mu sokid ära pesete, pitsa tellite ja mind Inastagramis jälgima hakkate. Kahe minutiga oli kästu tehtud ning nett lasti vabaks.

Kodus oli Lokia internetti nähes üllatunud. Ta lootis, et nett kaob igaveseks, kuid ta eksis. Internet ütles: „Nii lihtsalt sa ei pääse. Me peame sind karistama, et sa ikka aru saaks, mida sa valesti tegid.“ Lamsungil tuli idee uurida neti abiga uute telefonide pakkumisi ning koos otsustati vanaemale kinkida uhiuus nutitelefoni Lony. Nii sai Lokia õppetunni ning sellega lõppes mobiiltelefonide ajastu. Kui nende akud veel vastu peavad, töötavad nad tänapäevalgi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee