Noor kirjanik: „Mulle meeldib, kuidas vanades romantilistes raamatutes on kõik noormehed džentelmenid...“ (3)

Seiklusjutu kirjutamiseks peab olema päris suur lugemus. Mis raamatuid sa loed?

Mulle meeldivadki sellised pigem vanaaegsed raamatud, näiteks Jules Verne’i omad. Sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“ raamatud on väga põnevad. Veel meeldivad mulle väga Jane Austeni raamatud.

Mul on palju raamatuid, mille ma olen välja vaadanud, et tahan neid lugeda.

Kuidas sa seiklusjuttude sarjani jõudsid? Ema või isa juhatas pisut?

Ema. Me saime neli aastat tagasi vennaga kahe peale esimeseks septembriks kogu sarja kingiks.

„„Läbikukkunud“ suvi Kunda kandis“ on su esimene raamat, mis on kaante vahele jõudnud, aga sul on arvutis veel tekste?

Eriti ei ole. Me peame ajaloos tihti kirjutama lugusid stiilis: mõtle, et sa oled 19. sajandi mees, kes töötab vabrikus. Niimoodi mulle meeldib kirjutada, see on põnev. Mind ajaloos paelubki pigem eluolu – mida inimesed tegid ja mõtlesid ja nii edasi.

Kust kõik need arheoloogilised teadmised, millest sa raamatus kirjutad, pärinevad? Ainult ajalootundidest või pidid erialakirjandust ka juurde lugema?

Natuke uurisin ise juurde, aga mind aitas ka ajaloolane Uno Trumm. Ta on meie peretuttav, teeb Kunda Lammasmäele ekskursioone ja tunneb kiviaega.

Hästi tihti oli nii, et mõtlesin: „Nüüd olen kirjutanud juba piisavalt pikalt ilukirjanduslikult, peaks fakte või põnevaid teadmisi ka edasi andma.“ Siis läksin ja uurisin, mida saaks kuhugi sisse sokutada.

Google’ist uurisid?

Mul on palju raamatuid.

Üks ebakõla sinu raamatus üllatas. Peategelasele Janetile, kes on ilmselt päris sinu moodi, meeldib poiss nimega Tõnn. Vaat seda Tõnni on vist pisut ilustatud. Tõnn ja Janet kohtuvad nii, et Janet lükkab Tõnni kogemata jõkke. Ootamatult ülepeakaela märjaks saanud Tõnni esimesed sõnad on: „Ja kellega mul on au ühes jões ulpida?“ No vabandust, kui sa lükkad võõra omaealise poisi jõkke, siis mis on ta esimesed sõnad? „What the f…!“

Kui niimoodi mõelda, siis jah, aga… ma ei tea… minu meelest on see natuke naljakas, kui ta just niimoodi ütleb.

Minu silmis ta ongi selline hästi tark, õpetatud ja väljapeetud. Aga samas ta on selline, noh, meeldivalt tark ja meeldivalt viisakas.

Kas Tõnnil on prototüüp ka?

Ei ole.

Kõikidel teistel raamatutegelastel on, aga temal ei ole?

Ongi niimoodi, jah. Tõnnis on mingeid tükikesi mõnest inimesest, aga päris prototüüpi tal ei ole.

Kui mõni noormees seda raamatut lugedes leiab, et ta on hästi Tõnni moodi, võiks ta sellest sulle teada anda?

Võiks! Siis ma saaks öelda, et prototüüp on olemas!

Su raamatus on palju seiku, mis on ilmselt elust maha kirjutatud. Kas või see, et vanematel on palju tegemist ja peategelasel ei jää muud üle, kui vaadata, kas sügavkülmas juhtub olema mõni pitsa, mida soojendada.

Üldiselt jah... Mulle küll sügavkülmutatud pitsa eriti ei maitse, aga mu vennale väga maitseb. Ma olen natuke gurmaan ja mulle meeldib väga endale ise süüa teha. Tavaliselt teen sellest, mis külmkapis leidub, omaloomingut.

Meisterkoka saated meeldivad mulle väga.

Raamatust selgub, et sa oled väga palju reisinud. Kus sa ennast paremini tunned, kas Teravmägedel või Amazonase ääres?

Igas paigas on midagi head, ma ei saa öelda, et mul on lemmikkohti, kus ma ennast kõige paremini tunnen. Mulle väga meeldivad Põhjala riigid, näiteks Norra. Teravmäed olid väga ägedad.

Amazonase ääres oli jälle äge, et seal ongi nagu seiklus: kui sa lähed džunglisse matkale, siis sa ei tea, mis ees ootab. Näiteks me nägime ükskord suurt boamadu ja tarantleid.

Giid kohe teadis, et järgmise nurga taga on boamadu?

See oli ikka kohe nagu ekspeditsioon: läksime hommikul vara metsa, just loodus ärkas, ja siis nägime seal boad. Giidid olid muidugi hulljulged, ütlesid, et oo, see boa ei hammusta, ainult kägistab vahetevahel, et me võime ta kätte võtta küll, kui tahame pilti teha. 

See boamadu vist töötas seal.

Ei, ma ei usu.

Kooliaasta saab kohe läbi, kas sul mõni aine tunnistusel neli ka tuleb?

Jaa, ikka tuleb: matemaatika, füüsika, keemia.

Tegelikult on meil koolis kümnepallisüsteem ja mul on enamasti üheksad-kümned, aga vahel tulevad seitsmed-kaheksad ka sinna hulka. Ehk siis nagu neljad. Mul ongi selline pea, et mulle reaalained eriti hästi ei istu.

Mida sa praeguste plaanide järgi ülikooli õppima lähed?

Ma olen mõelnud, et mulle meeldiks ülikoolis ajalugu õppida.

Mis periood ajaloost sulle kõige põnevam või ägedam tundub?

Mulle meeldib viktoriaanlik ajastu. Ma isegi ei tea, miks, aga mulle hästi meeldib kuninganna Victoria, ta suutis teha nii palju uuenduslikke asju, ta üritas parandada riiki.

Sealt siis see kõnepruuk: „Heldeke, preili, miks suvatsesite sel kaunil päeval mind karastavasse vette juhatada?“

Jah, ma arvan küll. Mulle väga meeldib, kuidas vanades romantilistes raamatutes on kõik noormehed kuidagi džentelmenid, sellised hästi väljapeetud, ütlevadki: „Preili, kas ma võin teid tantsule paluda?“

Väga võluv. Mina jään igatahes ootama su järgmisi seiklusjutte. Mine tea, äkki saab mõnest raamatust film või seriaal.

Kusjuures ma mõtlesin ka, et minu meelest saaks sellest süžeest nii hea filmi. Viimasel ajal tehakse ju Eestis nii palju lastefilme.

See oleks päris põnev.

Katked raamatust

„Aga vanaisa, kuidas sa teadsid, et need pätid pole seotud Ropkaga?“ küsisin mina.

„Ah, see oli kohe aru saada. Ropka on meil ju nii ebausklik, et kardab isegi musta kassi ning kui oleks vähegi võimalik, saadaks ta kõik mustad kassid tuukrikooli. Kahjuks võimutseb siin külas aga just musta kassi geen. Seega peab jälgima, et sa lahvka järjekorras Ropka selja taha ei seisa. Iga musta kõutsi pärast, kes on vorstilõhna peale kohale ilmunud, sülitab ta põhjalikult üle õla. Ilmselt oleks ta sülitamises maailmameister. Pealegi ei tõstaks Ropka mitte ilmaski oma jalga öösel ega vähegi hämaras Lammasmäele. Tema kuulis ka väiksena seda legendi, mis rääkis, et pimedatel novembrikuu öödel tuleb Kunda poolt hirmsa kolinaga üks suur must tõld. Tõlla ees on kuus süsimusta hobust ning tõllas istub pika musta sabakuue ja torukübaraga tõmmu kitsehabemega mees. Lammasmäe ääres on üks suur kivi ning kui see tõld Kunda poolt tuleb, pidavat ta suure kriginaga sinna kivi alla minema, nii et tulejutt järel. Küla peal räägitakse, et seal peaks olema otseühendus põrguga. Ma ei saa ainult aru, kuidas novembriööl on üldse näha musta tõlda ja hobuseid ning seda meest mustades riietes. Eks see üks rahvajutt ole, aga vaene Ropka on sellega ära hirmutatud.

Kuid Ropkaga on need vennad siiski veidi seotud. Nad kolisid veidi aja eest sinna tagaküla viimasesse majja ja olid Ropkal igaõhtused kliendid. Eks nad siis neid jutukatkeid kõrva taha panid ja joomase peaga äriplaane koostasid.“

* * *

„Olin just voodisse pugenud, kui korraga kuulsin aknal koputamist. Ma ei teinud sellest alguses välja ja keerasin külge, kuid koputus kordus.

„Hei, Janet, aja nüüd püsti ennast! Tule välja! Janet, kas kuuled mind?“ See oli Tõnni hääl. Viskasin teki kõrvale, läksin akna juurde ja tegin selle lahti. Poiss oli väga ähmi täis ja käskis mul kohe Jens kutsuda, välja tulla ning tasa olla. 

Hiilisin kõrvaltuppa ja üritasin venda äratada, kuid ta magas nagu nott. Lippasin oma tuppa tagasi ja hüppasin segaduses aknast alla. Õnneks on minu tuba esimesel korrusel ja aknad on väga madalal.

„Kus Jens on?“ küsis Tõnn nii vaikselt, et ma peaaegu ei kuulnudki.

„Ta magab. Mis toimub?“ pärisin Tõnnilt. 

Tema aga ei lausunud midagi, vaid tiris mind kättpidi endaga kaasa.

Kui olime jõudnud jõe äärde, silmasin veidi kaugemal taskulambi valgust ja kuulsin taas piibitamist, mida olime kuulnud ka eelmisel ööl. Vaatasin ehmunult Tõnnile otsa ja ta sosistas: „Nad läksid meie majast mööda, läki neile järele!“