Jaan Elgula: Jüri oli üdini andekas inimene, kuigi ta ise ennast ei pidanud selleks

„Jüri oli üdini andekas inimene, kuigi ta ise ennast ei pidanud selleks. Ütles ise, et on tõeline sangviinik ja pealiskaudne, kes oskab igat asja natukene. Annaks vanajumal kõigile sellist natukest, küll oleks me elu parem!“

Lisaks musikaalsusele ja sõnaosavusele toob Elgula välja edevuse, mis oli Jüris olemas. „Sest ükski näitleja ei saa olla mitte edev. Kogu tema elu oligi lava! Kui see kurb uudis jõudis minuni, siis küsisin ma, „Jüri, kuhu kuradi kohta sul kiire oli? Tal oli kogu aeg kiire. Nii oli tal ka selle rattasõiduga...Ta elas oma kilometraaži väga värvikalt ja eredalt läbi, jõudes oma lühikese kilometraažiga ära teha rohkem kui mõned mitme sajandiga oleks teinud.“

Elgula meenutab 2007. aasta maikuud, kui Tallinnas leidis aset pronks kui oli proksmäss, siis olime ühe reisiseltskonnaga, nende hulgas ka Jüri ja tema poeg Kiur. 2007. aasta mai alguses oli pronksmäss. Sellele järgneval hommikul sõitis bussitäis inimesi teisele poole Vene piiri. Seltskonnas oli ka Jüri Aarma. „Sealt võtsime peale ühed hääletajad: kaks kahekümnendates aastates tüdrukut ja kaks poissi. Kuna Jüril oli vene keel täiesti perfektselt suus, siis võttis ta need noored „letti“ ja intervjueeris neid samas bussis,“ meenub Elgulale. „Need noored ei saanud midagi aru. Jüri uuris nende Vene noorte meelsust - kui neil oli mingisugune väiksemgi Naši liikumise positiivsus, siis tänu Jüri pooleteisttunnise ajugümnastikale,  said nad hulga rohkem teada, kui mõni ajalooõpilane Eesti ajaloost ja sellest, mis eestlastega on toimunud.“

Elgula sõnab naljatades, et Jüri oli väga hea õppejõud tol hetkel. „Vähemalt need noored said teada, mis tegelikult toimus. Ilmselgelt on tõel mitu otsa ja nemad sealpool piiri vaatavad seda hoopis teistsugusena, kui meie siinpool. Vähemalt said nad meiepoolse vaatenurga sellest ajaloo perioodist.“