Kristel Aaslaid aastaid kestnud pimedusest: „Isegi kui olin inimestega koos, tundsin ennast ikka üksinda!“ (7)

Läbi teleekraani on Kristel Aaslaid (29) juba aastaid meie kodudes tuttav külaline. Kui seni on naine end huumoriprisma varjus alati pisut lapsemeelsena näidanud, siis nüüd on ta valmis, et teda tõsiselt võetaks.

Saabun Kristeli ja Mattiase (Kristeli elukaaslane Mattias Naan – toim) vanalinna oaasis asuvasse koju imeilusal maikuu hommikul. Läbi kahe korruse ulatuv korter näeb tõeliselt lahe välja ja kuskil siin pidi isegi Kristeli enda valmistatud mööblit olema. «Tead, Mattias küll tegi ise ühe stange, aga mulle meeldib lihtsalt mööblit kokku panna,» kummutab naine naerdes kuulujutu. «Mõnikord mõtlen, et tahaks ainult sellepärast mööblit osta, et seda kokku panna. Isegi kui see on lihtsalt üks odav kapp, siis lõpuks olen ma selle ise oma kätega teinud,» rõhub Kristel käegakatsutavale tulemusele. «Okei, muusikaplaat on ka käegakatsutav, aga see ei ole sama. Sa ei saa seda enda kätega teha,» võrdleb ta erinevat loomingut ja viskab õhku mõtte minna restaureerimiskoolitusele. Sest see tundub põnev!Lapsest saati kambavaimusKristeli elu on tempokas ja möödunud nädal oli tema jaoks eriti kiire. Alles äsja on tal koos bändiga Öed välja tulnud uus singel «Suvemees», koos muusikalise kollektiiviga Gram-of-Fun nende esimene EP ehk minialbum «Second Breakfast», lõppenud on Kristeli teledebüüt saates «Tähtede lava» ning endiselt kehastub ta Mišaks seriaalis «Padjaklubi». Tõdeme koos, et kes palju teeb, see palju jõuab.«Kõikide nende asjade juures hoiab mind omamoodi kambavaim. Inimesed, kellega koos neid asju teen, on kõik lihtsalt nii toredad. Kui see toimib, siis jõuabki kõike,» räägib Kristel õhinal ja tuletab meelde oma lapsepõlve, kust «grupientukas», nagu ta ise seda nimetab, tema jaoks alguse sai. «Ma juba kasvasin üles niimoodi, kambavaimus. Mu tädil on neli last, lisaks meie õega ja nii me kõik koos Saaremaal mu vanavanemate juures möllasime,» meenutab lauljanna. «Hiljem lisandus veel minu väikevend, kellest sai meie kõigi ühine «nukuke», keda siis kordamööda hoidsime. Nii et selline ühtehoidev üksus inimesi minu ümber on pärit Leisi karjakiriku juurest, kus me onnile jääkorkidest aknaid tegime,» naerab Kristel ja rõhutab ikka ja jälle, et talle väga meeldib seltskond. «Mulle näiteks meeldivad rühmatreeningud. Käisin isegi Maijooksul, sest nii äge on koos seltskonnaga, kui kõik sind ergutavad. Inimesed minu ümber on minu inspiratsioon ja suurimad motivaatorid!» «Üksinda» koos sõpradegaOmeti tundis Kristel end aastaid üksi ja mustas augus, arvates ja tajudes, et keegi teda oma seltskonda ei taha ega mõista ka tema tundeid. «Olin kõigi jaoks alati olemas, mul oli palju sõpru, olin sotsiaalne, aga ikkagi tundsin ennast üksinda. Isegi kui olin inimestega koos ja kõik oli imetore, ei tundnud ma ennast kunagi päriselt …» jätab naine mõtte õhku rippuma.

Kui küsin Kristelilt, kuidas tal praegu on, jääb ta iseendale kindlaks – kõik on tasakaalus. «See auk mu elus jääb igaveseks minuga, see on osa minust ja minu rajast.» Tagasi vaadates ütleb muusik, et on sellest väga palju õppinud ja möödunud raskused on teda vorminud selleks, kes ta on.