HALLID KARDINALID: Kolm kõva kivi: Ari Dubin, Aivar Sirelpuu ja Raivo Sersant. Need kolm meest on käinud läbi tulest ja veest, vedades läbi nõukaaegse meelsuse ja bürokraatia Eestis ja seejärel ka Venemaal lavale Jaak Joala koos Radariga ning Gunnar Grapsi. Foto: Teet Malsroos
Inimesed
25. mai 2019, 00:01

Ari Dubin: „Ornamendi kõrval mõjusid Virmalised kui Zaporožetsiga sõit Tallinnast Tartusse“.

Muusikamänedžeride ropp töö: Venemaa tuuri lõppedes oli kõikidel kopp ees (6)

„1971. aastal nägin Kadrioru kõlakojas trummide taga esimest korda Gunnar Grapsi. Kui see mees lajatas, purunesid mu unistused tuhandeks killuks, sest olin enne kindel, et hakkan ka bändi tegema,“ tunnistas Eesti Muusika Kuulsuste Koja hooaja viimasel kohtumisõhtul Ari Dubin, miks temast muusikut ei saanud.

„1971. aastal nägin Kadrioru kõlakojas trummide taga esimest korda Gunnar Grapsi. Kui see mees lajatas, purunesid mu unistused tuhandeks killuks, sest olin enne kindel, et hakkan ka bändi tegema,“ tunnistas Eesti Muusika Kuulsuste Koja hooaja viimasel kohtumisõhtul Ari Dubin, miks temast muusikut ei saanud.

Lõppakordi üritus kandis pealkirja „Hallid kardinalid“ ning selle nime taga peitusid kolm muusikamänedžeri: Ari Dubin, Raivo Sersant ja Aivar Sirelpuu, kes olid ühtaegu direktorid nende kokku pandud ansamblite tippu jõudmisel kui ka sisetsensorid nõukogude bürokraatias ellujäämisel ja kultuuriametnikega läbirääkimistel. 

Nende peentööks oli tsensuurikaridest möödalaveerimine ja samas oskus võluda bändile välja pillid ja aparatuur seal, kus justkui polnud võimalik midagi välja võluda. Õhtujuht Sten Teppan puhus alustuseks üles väikese intriigi: kas bändi mänedžerideks ehk direktoriteks, nagu nõukaajal selle ameti mehi kutsuti, hakkasid need, kes muusikutena läbi ei löönud?

Edasi lugemiseks: