Inimesed

Tants tantsupeo ümber ehk Miks siis ikkagi jäi rahvapeost kõrvale kolmandik rahvatantsijaid? (25)

Keit Paju, 24. mai 2019, 18:00
Foto: Robin Roots
Tänavu suvel toimub Eestis suur rahvapidu: laulupeo sünnist möödub tänavu 150 aastat ning 85-aastane tantsupidu toimub kahekümnendat korda. Kahjuks ei ole peole eelnev aeg möödunud draamata: meedias on paljud rahvatantsijad, kes kahjuks tänavu peole ei pääsenud, avaldanud emotsionaalselt oma pahameelt nii tantsupeole pääsemise läbipaistvuse kohta kui žürii kallutatuse kohta.

Kui vastata lihtsalt küsimusele, miks kõik peole soovinud rahvatantsijad ja tantsurühmad sinna ei pääsenud, on põhjuseid kaks: esiteks on lihtsalt osad rühmad tugevama tasemega kui teised ning teiseks - ruum on piiratud.

Samal teemal

“Juba 2016. aastal tantsijate ja tantsuõpetajate seas läbi viidud uuringu tulemused toovad välja, et ettetantsimistega käsikäes käiv valikuprotsess on vajalik, et tagada rahvatantsu ja tantsupeo areng ja kestlikkus,” selgitab tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste.

Rajaste sõnul on soov tantsupeole tulla ajas kasvanud ning aina enam ja enam tantsurühmi proovib end peole tantsida. Kuid sellel on ka positiivne tulemus: aina enam on ka kasvanud tantsijate arv, kes peol osaleda saavad. 

Rajaste nendib, et tänavu osaleb tantsupeol suurim arv tantsijad kui kunagi varem, kuid rohkem ei oleks võimalik tantsijaid etendusele kaasata, sest Kalevi staadioni suurus seab ruumile piirangud. 

“Tänavusel tantsupeol osaleb lausa 1440 tantsijat ja võimlejat rohkem kui näiteks 2014. aastal toimunud tantsupeol, mis toob tantsupeole suurima arvu tantsijaid kui kunagi varem. Samas tuleb arvestada, et tantsupidu toimub Kalevi staadionil, kuhu peavad korraga mahtuma ära kõigi rühmaliikide tantsijad ja pealtvaatajad. Staadion seab aga füüsilisele ruumile piirangud, mistõttu ei ole tantsuväljakule võimalik mahutada rohkem inimesi ka siis, kui tantsupeo etendused toimuksid liikide kaupa,” räägib Rajaste. 

“Tantsupeo etendus on tervik, kus lühikese aja jooksul toimub muruplatsile ja sealt välja liikumine. Lisaks tuleb etendus mahutada kindlatesse raamidesse, see peab moodustama terviku ja mitte ajaliselt liiga pikaks venima,” selgitab ta.

Peost eemale jäänud tantsijad nurisevad nii segase hindamise kui kallutatuse üle

Rajaste sõnul osales kõikide rühmaliikide eelproovides kokku 995 kollektiivi, umbes 15 000 tantsijat ja võimlejat. Kutse tantsupeole esinemiseks on saanud nendest 713 kollektiivi, kuhu kuulub 10 540 tantsijat ja võimlejat. Seega jääb tänavu tantsupeol tantsimata ligi kolmandikul, ehk üle 4000 jalakeerutajal. 

Arusaadavalt on palju vaeva näinud rühmad, juhendajad ja tantsijad emotsionaalsed ning näpuga näidatakse ka žürii poole: heidetakse ette, et tantsurühmade hindamissüsteem on vigane, arusaamatu ja läbipaistmatu, kurdetakse vähese tagasiside üle ning osad kahtlustavad ka sohi tegemist ja “omade” või “eliitrühmade” eelistamist. 

Rajaste sõnul anti esimese eelproovi järel rühmajuhtidele hindamislehtede alusel tagasisidet rühma soorituse tugevate ja nõrkade külgede kohta ning tantsuoskust hinnatakse väljatöötatud ja rühmadele teatavaks tehtud hindamiskriteeriumide ja -põhimõtete alusel. Hindajaid on vähemalt kaks: liigijuht, tema assistent ning vajadusel kolmas tantsuõpetaja, kes ei ole ühegi esineva kollektiiviga seotud.

“Eelproovides kollektiividele jagatud hinnete põhjal luuakse pingerida, mille alusel selguvad peol osalejad. See toetab kunstilist toimkonda kollektiivide välja selgitamisel, kuid ei oma sisulist väärtust ja tagasisidet tantsurühmadele. Tantsupeo kunstiline toimkond ei väljasta erinevalt Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsist hinnete alusel tantsurühmadele kategooriaid, ning lähtuvalt osalemistingimustest, mille alusel rühmad peole registreeruda said, oli teise eelproovi eesmärk iga rühma lõpptulemuste põhjal sõeluda välja peole osalevad kollektiivid,” selgitab Rajaste.

“Omade eelistamise” vältimiseks ei saa hindamisel osaleda hindaja juhendatav tantsurühm: rühmaga seotud hindaja peab ennast hindamisest taandama ning tema asemel võetakse asendushindaja.

“Hindajate valimisel välditakse seda, et nendeks ei satuks kohalikud inimesed piirkonnast, kus hindamine toimub – nõnda on välistatud enda juhendatavate tantsijate hindamine. Muuhulgas jäi tantsupeolt välja ka ligi 20 rühma, mis on tantsupeo enda liigijuhtide või nende assistentide rühmad, väljajääjate hulgas on ka vanade ansamblite rühmi,” kinnitab Rajaste, et süüdistused kallutatud hindamisest on alusetud.

Hindamine toimub kümnepallisüsteemis ning seetõttu on mängus iga viimane kui punkt. Seetõttu tuli ette ka olukordi, kus rühm võis peost kõrvale jääda vaid kümnendike mängu tõttu. Rajaste sõnul on see paratamatu, kuna hinnata tuli väga suur hulk rühmi.

“Tantsupeole pääsemise alus on rühma tantsu- ja esinemisoskus ja selle põhjal kujunev rühmade pingerida. Sedavõrd suure hulga rühmade hindamisel on paratamatu, et kasutades kümnepunktilist skaalat, tekivad komakohad, kus igal kümnendikul on suur väärtus,” ütleb ta. Hindamissüsteemi muutmise vajadust aga kaalutakse ning saadud tagasiside võetakse naise sõnul arvesse.

“Seekordne tantsupidu ei ole tantsupeoliikumise lõppjaam – see on üks vahepeatustest, kust üheskoos saame taas edasi liikuda vastu järgmistele pidudele. Ning juba kohe peale suvist suurpidu on võimalik üle vaadata ka näiteks hetkel kehtivad ning tantsijate poolt ühiselt 2017. aastal sõnastatud tantsupeoprotsessi tunnused.”

Facebooki kommuunis Eesti rahvatantsijad võttis tantsijate pahameeletormi kohta sõna rahvatantsija ja noorterühma juhendaja Liina Roop, kes nendib põhjalikus kirjatükis, et rahvatants on küll kõigile, kuid tantsupeole kahjuks lihtsalt kõik ei pääse, aga seetõttu ei pea tümitama tantsupeo kunstilist toimkonda.

“Tõepoolest tantsupeol rühmade väljajäämine ei ole esmakordne, alati jääb keegi välja. Seekord on väljajääjaid palju rohkem, sest peole soovijaid on oluliselt rohkem kui varasemalt, aga ei tohi jätta märkamata, et ka peole pääsejate arv on suurem kui kunagi varem. Üks põhjuseid kindlasti see, et tegemist juubelipeoga ning samas on rahvatants populaarsust kogunud. Mulle kui tantsijale ja juhendajale on valus lugeda ja tundub liiga ülekohtune, kui peolt välja jääjad viskavad õhku väiteid nagu oleks rahvatants vaid valitutele ja süüdistavad liigijuhte onupojapoliitikas,” kirjutab ta.

Roop küsib, kas tõesti defineerivad rahvatantsijaid tantsu vaid tantsupeole pääsemisega ning arvab, et tantsijad, kes on liitunud rühmaga või loonud rühma vaid selleks, et tantsupeole pääseda, harrastavad rahvatantsu valedel põhjustel. Roopi sõnul saavad tantsida kõik, olenemata kogemustest ja see, et tantsupeole seekord ei pääsetud, ei tähenda, et tantsimise peab lõpetama.

Roopi arvates tuleb küsides, miks ikkagi tantsupeole kõik ei pääse, näha suurt pilti, mitte hõikuda oma mätta otsast. “Eestis pole ühtegi teist nii mastaapset üritust, kui seda on tantsu- ja laulupidu. Osalejate arvu määrab esmajärjekorras füüsiline ruum. Korduvalt on välja toodud, et Kalevi staadion pole kummis - tantsumurule ei mahu lõputu arv tantsijaid, tantsijale peab jääma ruumi tantsimise jaoks, ei saa olla nagu silgud pütis. See, mis toimub väljakul on näha kõigile, aga arvestada tuleb sellegagi, et kui üks liik on murul, siis üheksa liiki ootab tribüünide taga oma korda platsile pääsuks. Ka see osa Kalevi staadionist ei mahuta üleloomulikult palju rahvast. Kes iganes on tantsijana tantsupeol käinud mäletab kindlasti kasvõi pikkasid WC-järjekordi ja mõtteid, et kas ikka jõuab enne oma numbrit ära käia või mitte ning tihedat tantsijate massi, kellest läbi murda, et jõuda oma pealeminekuks õigeks ajaks õigesse kohta. Kuhugi peab tantsija saama jätta veel ka oma asjad, peab olema ruumi toitlustamiseks, lisaks veel ka müügiputkad jms,” selgitab Roop, lisades, et lisaks staadionile ei ole kummist ka Tallinna linn ning ka see paneb tantsupeo osalejate arvule piirangu.

Roopi sõnul ei jäta liigijuhid kedagi kerge südamega peolt välja, sest kõik ju teavad, kui väga peole soovitakse. “Aga midagi pole teha, kui arv on ette antud ja rohkem ei saa. Kui naisrühmad2 (N2) liigis soovis peole 159 rühma ja peole saab võtta vaid 80, noorterühmadest kandideeris 101 ja peole sai 68 (mis on isegi suurem arv, kui algselt lubati). Selliste hulkade juures on täiesti reaalne, et välja jäävad ka mõned tugevamad rühmad ja nii valus kui see ka pole, tuleb sellest lihtsalt mõistusega aru saada.”

Roop nendib, et iga tantsija ja juhendaja ülim unistus on üldtantsupeol osaleda, kuid konkurentsi tingimustes peab keegi peolt välja jääma. Sellega tuleb tema sõnul osata leppida.

“Kui me ei ole valmis mingi hinnaga saama äraütlevat teadet, kui me ei usalda oma liigijuhte nende otsustes ja tagantjärele hakkame neid kahtlustama või süüdistama “onupojapoliitikas”, siis tuleks mitu korda hoolikalt järele mõelda enne kui end peole registreerida,” ütleb ta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee