Kolme aastaga oli toona valmis vaid kaks kilomeetrit teed ja kulutatud umbes 35 miljonit senti. Kaldamüür oli poolikult ehitatud Pirita esimeste linnapoolsete majadeni. Savine, vihmaga vesine, kuivaga tolmav tee, kurdab ajakirjanik. „Rahvas ei armasta seda uut teed,“ väidab ta ja süüdistab, et ebamugavuste tõttu on Pirital suvitajaid varasemast vähemaks jäänud. „Tallinn unistab, et veab kallast pidi trammiliini. On aga päevselge, et kahe-kolme suvekuuga see end ära ei tasu. Pirital ja Kosel peaks alaliselt elama vähemalt paartuhat inimest, keda edasi-tagasi vedada. Neid seal ei ole. Rahva juurdevoolu asemel hakatakse hoopis vanu põliseid Pirita kodanikke sealt välja pressima ja nende maju hävitama,“ ennustab reporter tulevast majanduskrahhi. Trammi tõesti ei tulnudki.
„Mis on riigile ja rahvale tulusam ja tarvilikum, kas 60 uut talu ehk 30 uut koolimaja või uus savine ja prahine Suhkrumäe tee Tallinna ja Pirita vahel? Üheksa kümnendikku vabariigi kodanikkudest vastaks küsimusele kindlasti, et talud ja koolimajad on ette,“ kütab Kaja reporter 24. mail 1929. aastal inimestes kirgi väitega, et ehitusraha kulutatakse valesti. „Kas annab see kaldaalune Tallinnale tervist juurde või teeb rahva elu mõnusamaks?“ küsib ta retooriliselt.
Kommentaarid (0)