Margus Mikomägi meenutab Jüri Aarma sõnu: inimene on surematu, sest ta jätab endast jälje

„Mu isa ütleb, et maailmas ei ole sarnaseid inimesi. Kõik inimesed on isiksused. Seega öelda, et kuule, su isa on selline, miks sina selline ei ole, seda ei saa küsida ja ei tohigi. Keegi ei ole oma isa, keegi ei ole oma poeg.

Mu isa väitis seda, et kordab teiste suurmeeste, 4000 aasta vanuste teadmameeste lauseid. Mulle on meelde jäänud kaks, neid on muidugi rohkem. Üks neist on, et kohv on piits väsinud hobusele. Ilmekas lause. Teine – kui raamat on maal, siis film on plakat. See on mõjuline lause, sest nii ongi. Plakat on pealiskaudne, maali saab heal juhul sisse minna ja mõelda. Film, ükskõik kui hea film, on raamatuga võrreldes plakat.

Ja loomulikult on maal parem, süüvimine on alati parem, aga seda pole kõigile antud. Me peame aru saama, mitte ainult oma elu lõpusirgel, kes me sellised oleme, mis meile on antud ja mille järgi elame. Kui see on olemas, siis läänlane ütleb õnn, idamaalane ütleb tasakaal.”

Inimene on ikka surelik, su jaoks?

„Põhimõtteliselt küll, jah. Ma küsisin kunagi oma isa käest, kas ufod on olemas. Ta vastas mulle, et kui usud, siis on. Seda vastust saab laiendada mis tahes elunähtuse või tegevuse peale. Niisiis siis on ja vastupidi. Kui nii võtta, siis on inimene surematu, sest ta geenidega annab endast mingi jälje edasi. Jätab endast maha raamatuid, arvamusi, maksiime, filme, mäluseiku, see on vaimne allesjäämine. Lihakeha on, jah, mädanenud, mulla all.”