Inimesed

Marju Kõivupuu mälestab sõber Jüri: usutavasti seal, kus sa nüüd oled, on paremad jalgrattateed (2)

Terttu Jazepov, 21. mai 2019, 16:27
Marju KõivupuuFoto: LAURA OKS
„Jüriga kohtusime viimati 6. mail Mnemoturniiri salvestusel nagu ikka. Tema heatujuline traditsiooniline tervitus „Hei, ma´am!” kajas üle uue raadiomaja esimese korruse kohviku, ükskõik kumb meist siis enne kohal oli,” meenutab viimast kohtumist Jüri Aarmaga folklorist Marju Kõivupuu.

„Kuigi „Hampelmanni” aegadest ja Noorsooteatri etendusest oli Jüri Aarma nimi ja nägu tuttav ju küll, saime päriselus kokku Mnemoturniiris, kui selle pardale võeti esimene naine. Tegelikult vist ivake varemgi, sest minu poeg Kaarel käis vahel Maalehe pidudel lõõtsa mängimas, kus Jürilgi oli oma roll...” räägib Kõivupuu, kuidas tema ja Aarma teed ristusid.

Samal teemal

„Vana kooli mehena, nagu Jüri ennast nimetas, keeldus ta mind otsustavalt sinatamast, kuigi see ei seganud meil karvavõrdki lõppematuid lõmps- ja lorajutte ajamast. Ja neid jutte jätkus Jüril nõnda, et pingpongipall – salvestuse alguseks igaühelt meilt vähemalt üks pikantsepoolne anekdoot – oli saanud peaaegu et traditsiooniks. Aga minul ta ennast teietada ei lubanud,” ütleb Marju.

Kõivupuu sõnul oli Jüri omamoodi snoob. „Küll näitas ta meile mõnda eksklusiivset käekella, isikupärast sumadani või mingit ägedat jakki-tagi, mille ta oli endale kuskilt hankinud. Nende asjadega käis alati ja ilmtingimata kaasas mõni tore lugu.”

„Jüri nöökiv-tögava kõnepruugi varjus oli intelligentne, soe ja südamlik inimene, kes otsis ilu elust ja inimestest ning kes ironiseeris üsna valusa sõnaga selle ilma lolluste üle. Aga talle meeldis, kui tema nöökimistele-tögamistele sama teraselt vastati või enamgi veel... Loodan, et ma ei liialda, aga nii ohjeldamatult ja südamest naerda, nagu minu pühade ja tähtpäevade raamatu esitlustel, kuhu Jüri oli rõõmuga nõus minu vestluspartneriks tulema, pole varem saanud,” lausub Marju.

„Jalgrattaga sõitis Jüri sügisel niikaua, kui ilm vähegi lubas, ja kevadel otsis oma kaherattalise sõbra välja siis, kui ilm juba vähegi lubas. Usutavasti seal, kus sa, sõber, nüüd oled, on paremad jalgrattateed. Me tunneme Sinu värvikast isiksusest puudust, sõber Jüri!”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee