Inimesed

Jaak Johanson: Jüri oli päikesepoiss, kes ei lasknud ennast elu morjendustel rajalt maha tõmmata (1)

Terttu Jazepov, 21. mai 2019, 15:55
Jaak JohansonFoto: Teet Malsroos
„Paar päeva tagasi istusime Vana-Kalamaja ja Soo tänava nurgal kohvikuterrassil. Jüri sõitis rattaga mööda Vana-Kalamaja tänavat, jõudis natukene aia tagant välja, kuid siis tuli tal midagi meelde, ta pööras ringi ja kadus tagasi aia taha. Jõudsin talle küll lehvitada, kuid tema mind ei näinud,” meenutab näitleja ja pärimusmuusik Jaak Johanson viimast korda, kui ta Jüri Aarmat nägi.

„Mingitpidi oli ta päikesepoiss, kes ei lasknud ennast elu morjendustel rajalt maha tõmmata. Ta ise ütles enda kohta, et on ju nii pealiskaudne. Selles oli oma meetod ja selline ta oli,” ütleb Johanson. „Jüri oli ju kogu aeg hästi tegus ja suutis paljusid inimesi ja teemasid kerge suhtumisega võtta. Tema kergus ei muutunud suhtlemisel, oli see siis intervjuu- või isiklikus vormis. Tema pealiskaudsus oli heas mõttes kerguse hoidmise meetod,” räägib Jaak.

Samal teemal

Johanson meenutab lugu, kui kunagi Jüriga Kloostri Aida kohvikus kohtus. „Vahel oli seal hea õhtuti omaette pilli mängida – seal kõlas väga hästi ning oli hea rahulik. Kuigi kohvik oli tol õhtul juba kinni, oli uks pooleldi lahti ja äkki tuli Aarma Jüri. Ta vaatas, et uks on irvakil, astus sisse ja küsis, et mis teeme. Mul oli klaveri peale tehtud pasunatest ikebana, millest enamik olid mittemängitavad, aga pasunad näevad ju head välja. Siis hakkas Jüri neid uurima – ta oli ju kunagine trompetimängija – ja tõmbas sealt välja ühe fanfaari ning küsis: „Kas sa tead, et fanfaari peal saab ära mängida loo „Amazing Grace”? Siis võttis ta selle fanfaari ja mängiski ära. Fanfaari peal jääb ainult üks noot puudu, mida ei saa võtta, sest fanfaaril on naturaaltoonid, seal pole klappe. Viskasime veel nalja ja siis ta läks edasi.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee