„Me tunneme aastakümneid juba. Ja kuna tema profiil oli hoopis teine kui mul, siis meie suhtlemine oli selles mõttes ülimalt lihtne ja hõlbus, et me ei olnud ühtegi otsa pidi konkurendid,” sõnas Raid.
„Me võisime täiesti vabalt omavahel kõigest rääkida,” sõnab Raid, lisades, et tundis väga hästi ka Aarma isa Gunnarit.
„Me ei olnud koguaeg ninapidi koos, aga kui olime, siis saadi kokku nagu poleks eriti lahus olnud. Alati oli see värske ja ehtne,” meenutab Raid, sõnades, et teinekord üritatakse ikka teha paremat nägu, kui sind eriti ei huvita ja püüad viisakas olla, kuid Aarmaga polnud kunagi midagi sellist.
„Tema puhul ei olnud kunagi sellist asja ja me itsitasime alati, ükskõik, kus me kokku saime. Me jooksime ikka kogu aeg kokku. Meie kokkusaamised ei olnud peaaegu kokkulepitud. Väga harva, kui meil oli midagi paika pandud ja mingi konkreetne asi ajada. Suuremalt jaolt olid need juhuslikku laadi ja siis jäädigi jutlema ja kusjuures väga lustlikult,” räägib Raid lahkunud sõbrast.
„Ta oli helge ja mõjus hästi. Ta ei imenud sult mitte mingisuguseid tükke küljest ära ega urgitsenud kunagi, kui sai aru, et sa mingist asjast eriti rääkida ei taha. Temast õhkus positiivset,” sõnab Raid, lisades, et Aarma sobis talle inimesena väga.
Kommentaarid