Olavi Pihlamägi: „Kui sul pole nahaalsust, siis lihtsalt jäädki ukse taha halli hiirena ootama. Sa pead ukse ise lahti lööma.” (6)

Eetri täiskõnelemine ei heiduta Olavit kuidagi. Ta võib seda vabalt teha. Une pealt, kui vaja.

„Hea oleks, kui natuke ette teaks, et peab pikalt rääkima,” muheleb ta. „Aga eks ole ka räägitud.” Teiekord, olude sunnil, on ta sundkorras täitnud eetrit niimoodigi, et pärast suurt ei mäleta, millest kõigest pajatas. Raadiomehe asi.

Olavi puude raadiomajaga algas aasta enne Vikerraadio sündi.

„Sain raadiost tugeva alguse, sest 1966. aastal tulin raadiosse noorte reporterite klubisse. Koos Eero Spriidiga,” jutustab ta, et ihkas juba koolipoisina raadiohääleks.

„Mida on naljakas meenutada, aga mille üle olen ääretult uhke, oli meie esimene intervjuu. Tavaliselt on nii, et leidsid mõne tuttava ja tegid, aga meie Eero Spriidiga läksime julgelt: kui juba üldse kellegagi intervjuud teha, siis rahvakirjanik Juhan Smuuliga.”

Et kuulus riiklike preemiate laureaat osales kohtumisõhtul lugejatega, oli poistel plaan küps.

„Mõtlesime, et saame talle lähedale. Saimegi,” poetab Olavi. „Ta andis väga ilusa intervjuu. Reet Made, kes oli toimetaja, kuulis, et pakume Smuuli-intervjuud, haaras ta südamest: „Palun, kas võiks natuke altpoolt alustada?”. Smuul oli hästi lahe inimene ja mulle väga meeldis selle intervjuu lõpp. Smuul ütles: „Poisid, mul on selline tunne, et edu teid saadab!” Nüüd kui Eeroga mõnikord kokku saame, kõlab dialoog: Kas edu saadab meid? - Saadab!”

Ega sa vist olegi liiga kergeid tulemusi taga ajanud, vaid pigem keerukaid ettevõtmisi jahtinud. Et adrenaliin kõrvus ikka kohiseks.

Smuuli-intervjuu oli nooruse nahaalsus ja uljus, aga teisest küljest – kui tekkis Raadio 2 ja tuli hakata talk-show’d tegema, siis tekkis sama moment – kellega teha. Kui võtad mingisuguse oma tuttava, siis kes mind kuulab? Kutsusin Urmas Oti, tegime kolm tundi saadet. Ühel hetkel avastati, et saadet tuleks salvestada ning nüüd ongi sellest saatest alles mingi osa.

Kui tahad midagi huvitavat teha, siis pead ikka ülevalt, mitte alt võtma. Niisuguseid asju on ikka tehtud. Oleme seda ka Urmas Otiga arutanu: kui sul pole nahaalsust, siis lihtsalt jäädki ukse taha halli hiirena ootama ning ei kutsu sind mitte keegi kuskile. Sa pead ukse ise lahti lööma ja siis hakatakse kutsuma.

Sulle peale vaadates ei kahtlustakski, et sinus peitub salanahaal.

(muigab) Tegelikult on minus väga palju purskavat loomust aga inimesed, kes minuga pole koos töötanud, seda ei tea. Ma olen kiire vihastama pisiasjade peale. Ema on selle peale öelnud, et „see on see kuradi poola temperament!” Minu vanaisa oli ju poolakas ning minus on neljandik poola verd. Seda temperamenti minus tõesti on, aga ma püüan olla inimestega suheldes vaoshoitum.

Poola juurte pärast on sul mingi eriline tõmme ka Poola ja sealse muusika vastu?

Ongi, kõige esimene riik, kuhu üldse sain, oli Poola. Ehitusmalevaga. Aga rääkides kuulsustest: laulja Maryla Rodowicziga olin juba enne seda, kui ta telefilmi „Olümpiaregati tähed” salvestamise puhul Tallinna tuli. 1970. aastate lõpus sai TPI kinoklubi kutse Varssavi tehnikaülikooli filmifestivalile. Kutse tuli nii hilja ja arvvati, et keegi nagunii ei sõida. Võtsin nahaalsuse kokku ja käisin komsomoli keskkomitee esimese sekretär Indrek Toome juures. Ütlesin, et see on meie sõpruskool ja meie peame sinna minema. Mingi imega tehti välispassid paari päevaga. Ühe teise kinoklubi liikmega läksimegi. Varssavi tehnikaülikooli kinoklubi oli saatnud kutseid üle Nõukogude Liidu, kuid et need jõudsid kohale nii hilja, siis keegi teine kohale ei läinud. (naerab) Mõeldi siis, mida meiega teha. Aga et Nõukogude Liidust oli kohal ametlik kinodelegatsioon eesotsas Nikita Mihhalkovi ja Inna Tśurikovaga, siis küsiti, ega neil ole midagi selle vastu kui kaks õnnetut filmihuvilist Eestist nendega liituvad. Neil ei olnudselle vastu midagi.

Tiksusitegi kuulsa reźissööri ja näitlejannaga koos mööda Poolamaa pealinna ringi?

Jah, üritused olid meil koos. Pärast Tśurikova filmi linastust kutsusid poola näitlejad kogu gruppi külla. Meile öeldi: „Teie tulete ka!”. Läksime siis ka ja see mis seal Varssavi viietoalises korteris juhtus, ei usu keegi. Esiteks, istub sinu kõrval kuulus reźissöör Nikita Mihhalkov, kes õpetab sind küünarnukipealt viina jooma. Teisel pool istub istub Inna Tśurikova, kellesse olin lihtsalt armunud – ta oli nii andekas näitleja! Mõtlesin: edasi saab oll vaid üks moment, äkki juhtub ime ja kuulus poola näitleja Daniel Olbrychski tuleb uksest sisse... Ning tuligi! See, kuidas toimus kahe suure tähe, Olbrychski ja Tśurikova esmakohtumine, polnud etendus, vaid midagi palju suuremat. Need kaks tundsid üksteist siiani vaid kinoekraanilt. Mõtlesin, et nüüd võib elu lõppeda, sest Olbrychski oli mu suur lemmik poola näitlejatest. Mõtlesin edasi: Pihlamägi, sinu õnnest on puudu vaid üks millimeeter! Teadsin, et sel hetkel elas Olbrychski koos Rodowicziga koos, ja küsisin temalt, kas Maryla ka tuleb. Olbrychski ütles, et oodaku ma natuke, Maryla lõpetab kontserdi ja tuleb siia. See oli täispakett! Õhtu lõppes ikka totaalse joominguga, aga see kõik oli seda väärt!

Hommikune peavalu oli ka seda väärt?

Ma ei mäleta, et pea valutanuks, sest emotsioone oli niivõrd palju. Kui Rodowicz tuli „Olümpiaregati tähtede” salvestusele, sis Karpin ütles, et „sa teda tunned, mine vastu võtma”! Läksime koos operaator Anton Mutiga talle lennukitrepi juurde vastu, aga ta filmis hoopis üht kõrge blondi soenguga vene prouat – arvas, et see on Maryla. See tuli nagu ikka, poolhipina, lennukist välja. Saime temag igal juhul õige mitu intervjuud teha. Muide, Marryla laulab siiamaani.

Nüüd lisa veel, et oskad poola keeltki?

Oskasin omal ajal päris hästi ja põhjus oli väga lihtne: poola muusikaajakirjadest saime mingisugustki informatsiooni. Poola-vene sõnaraamatu abil tõlkisin. Et oin kuu aega seal malevas,sis midagi jäi meelde ja sain päris hästi aru. Enamik Keskööprogrammis esitatud suurtest teadmistest olid pärit poola, saksa ja tśehhi ajakirjast. Soome ajakirjad tulid hiljem tasapisi ka, aga neid oli raske kätte saada. Toona polnud nii nagu täna, et lähed info saamiseks internetti. Sa pidid ikka meeletult vaeva nägema, et infot otsida ning muusika kätte saada. Õudusega meenutan seda!

Tollal polnud ju raadiomajas kilomeetrite pikkusi plaadiriiuleid ka?

Ei! Igal tegijal oli oma ring tuttavaid, kelle käest plaate saada. Tõid õhtuks plaadi raadiomajja, lindistasid ümber ja viisid plaadi tagasi. Kõige õudsem oli see, et linti ka nappis. Lindid olid olemas meie helikassetitehases. Lihtsalt läksid ja ostsid. Siis oli sul oma lindirull kaenla all ja sul oli oma fonoteegiriiul, mida keegi teine ei tohtinud kasutada . Muusika oli ju valuuta. Ning selle valuutaga hoidsid kuulajat.

Lauatelefonide ja poola ajakirjade toel poolteist tundi Keskööprogrammi täita oli...

...suur teadustöö. Ei taha ju, et asjad saates korduvad, sest see oli selge, et kuulajad lugusid lindistasid. Kogu aeg pidid uut pakkuma. Alguses tegin seda saadet laupäeviti üksi ja see muutus jube raskeks. Peale selle tegin ju Päevakaja ja kogemata õppisin pedagoogilise instituudis.

Kui ma hästi noor olin, töötasin Päevakaja kultuurireporterina. Sotsialismimaade tähtedega olen oi kui palju intervjuusid teinud.

Karel Gotiga ka?

Mitte ühtegi korda. Aga minu eriline lemmik oli ansambel oli Filipinkad – kui nemad tulid, siis me kallistasime. Neid oli terve pikk rivi – kõik ütemoodi kleitides ja ühtemoodi meigitud, aga väga efektsed. Nii et on nähtud ja tehtud.

Oma elus ole õnnelik, et olen paljudele Eesti artistidele ühel hetkel olla abiks või toeks. Näiteks Sven Grünberg. Alles see oli, kui minu grupikaaslane Anne Grünberg ütles, et mul on kodus noorem vend ja ta nii meeletult tahaks tulla raadiosse midagi tegema. Mul olid tookord Keskkööprogrammid tohutult populaarsed. Ütlesin, et too minu juurde. Sven Grünberg oli siis mitu aega Keskööprogrammis telefoni vastuvõtja, kes kirjutas üles kuulajate soove. Ta oli telefonipoisiks. Kui Sven õppis muusikakoolis, tahtis ta teha kontserti oma ansambliga Mess ja loomulikult me seda TPI aulas tegimegi.

TPI klubi kaudu tuli auurele areenile ka Anne Veski. Nüüd ongi nii, et kui sind poleks, poleks ka Anne Veskit?

Kindlasti mitte! Olen uhke, et sain natuke kaasa aidata – selles, tunnen enda väikes teenet, et ta sattus saatesse „Kaks takti ette” 1977. aastal ja sai oli publikupreemiaga pärjatud. Anne oli tegelikult meeletult aktiivne ning Eva klubi president. See kohvik-klubi oli III ühika all. Kui anne oli president, siis ta sai selle eest omaette toa. Teadsin, et ta laulab ja kui Leo Karpin küsis, kas kedagi oleks „Kahte takti” võtta, siis mina ütlesin, et Anne on ja Anne läkski.

Karpin ütles et „Pihlamägi, mul mure, aita!” ja sina aitasid?

Just nii oligi. Sel ajal juba tegime Karpiniga koostööd, tema andis mulle oma telepärandist laule, mid mina sain raadios mängida.

Säärane tihe sebimine käis, et raadiosaatesse muusikat saada?

Sebimine ses mõttes, et tollal olid raadio ja tele suhted jahedad. Raadiojuht Aado Slutsk ütles, et raadio on ikka meedia, aga televisioon on raadio, mis näitab pilti. Eks ta oli kade, kui tähed Valdo Pant ja Mati Talvik läksid telesse üle ning avaldas oma pahameelt. See, et telelaulud tulevad raadiosse, polnud mõeldav. Aga Keskkööprogramm oi natukene nõrgema kontrolli all, ehkki sõimata sai nii ühe kui ka teise asja eest. Selge oli aga see, et uute lauludega saab kuulajaid ja kust mujalt ikka neid ikka saada, kui televisioonilt, mis neid tegi. Meil oli selline kokkulepe, et enne laul raadios ei kõla, kui on teles ära näidatud. Mõnigi kord oli nii, et vaatasin foonika telekast: ahah, laul näidati ära ja panin kohe selle saates peale.

Toona oli ju nii, et ida ja lääne laulude mängitaise puhul tulid teemaks pritsendiks.

See oli nii, et 40 protsenti võisid olla kapmaade ja 60 protsenti sotsmaade või Eesti lood. Mul olid omad lemmikud: ungari ja poola ansamblid. Neid võis mängida, sest nende plaate liikus vabamalt ringi, aga teisi asju oli raske kätte saada. Ega me selle protsendiga väga ausad ei olnud, me nihutasime seda, aga kui vahele jäid, siis nihutati sind mõneks ajaks kõrvalpingile.

Sind ka nihutati eetrist ära?

Saime Erilaiuga ikka väga palju disklafe, sest midagi ei olnud teha – selleks et hoida end populaarsena, pidid sa natukene reegleid rikkuma. Igasugused intervjuud sotsmaade artistidega andsid programmile mingit värvi juurde ning sai valida ka sotsmaadest neid laule, mis olid kuulajatele vastuvõetavad. Ega see kõik nii lootusetu olnud.

Mäletan, et kõige lootusetum moment oli Lenini ümmarguse sünnipäeva ajal, kui aasta algusest aprillikuuni ei tohtinud lääne muusikat mängida.

Et Lenini surma-aastapäevast sünniaastapäevani kõlasid ainult idabloki esinejate lood?

Surmast sünnini! See oli nii kohutav, mõtlesime, mida me teeme? Lihtsalt pidime leidma eesti muusikat. Minul oli õnneks see pluss, et TPI klubis tegime ansamblite esinemistest salvestused ja sain neid kasutada. Bändid tahtsid aga ka stuudiosalvestusi ja neid sain ma natukene raadio kaudu organiseerida. See oli tegelikult hästi suur ja toimiv süsteem. Minu käest tihti küsitakse, kes ma nüüd siis olen: kultuuritöötaja tehnikaülikoolis, raadio- või teletegija? Olengi kõik.

Siiamaani?

Tehnikaülikoolis tegutsen siiamaani kultuurijuhina, kuigi ma olen lubanud, et pärast 70. sünnipäeva hakkan juhet pistikust välja tõmbama. Põhjus on väga lihtne: omal ajal oli meil juttu, et me ei aa lasta vilistlaskollektiive raugastuda ja siis pandi piiriks 70. Öelgem ausalt, olin selle piiri nihutajaks ise. Nüüd kogemata on see piir mul endal kätte tulnud ja mul ei sobi enam jääda. Ega see tähenda, et peaksin elust kõrvale tõmbuma. Ma ei eemaldu tehnikaülikoolist mitte kuhugi, aga ametikohta hakkan üle andma. See lihtsalt nii on, sest ma ei taha olla lõpuks nagu Kalevipoeg, kes astub jõkke, kus on oma mõõk ootamas. Püüan ikka sest jõest üle hüpata.

Üks mu kolleege muretses, et millega tegeleb Pihlamägi siis, kui ta parajasti Eurovisiooni lauluvõistlust ei analüüsi ega kommenteeri.

Pihlamäel on õnneks tegemist väga palju. Tehnikaülikooli kultuurikorraldus võtab palju aega ning teine asi, mille võtsin ma südameasjaks, on Jaak Joala plaatide väljaandmine. Kui Joala pere mulle selle ettepaneku tegi, siis ma pikalt ei mõelnud. Oli ju selge, et tahan seda teha. Omal ajal oli küll Jaaguga sellest juttu, aga ta ajas, et „pole vaja, kes, kurat, tahab mind kuulata”. Aga müüginumbrid näitavad, et väga tahetakse kuulata.

Müüginumbrid on Eesti mõiste hiiglaslikud?

Need on head. Esimene kogumik „Suveöö” müüs praktiliselt rekordi välja – 20 000 ümber, olen ma kuulnud. Kui see polnud edetabelis esimene, siis esimese kolme hulgas. Teised Joala plaadid müüvad ka väga hästi, võrreldes nendega, mida tavalised noored artistid välja annavad.

Varsti läheb tootmisse Jaak joala seitsmes kogumikplaat „Ma joobun õnnest” - see on duettide paat ning tuleb naistepäevaks välja. Plaat algab Marju Kuudi ja lõpeb Silvi Vraidi duetiga ja nende vahele mahub kaheksa naist veel.

Sofia Rotaru ja „Lavanda” ikka ka?

See ei ole selle plaadi peal, sest „Ma joobun õnnest” on eestikeelne. Olen ühe venekeelse kogumiku ka välja andnud, tuleb teinegi. Siis vaatame, kas kolmandat kannatab või mitte. Ega ma taha kõiki Jaagu laule plaadi peale panna, ainult paremiku. Iga plaati tahan teha nii, et see on oma temaatikaga, mitte juhuslikult võetud lood. Siiamaani on see õnnestunud, ehkki see pole väga kerge töö. Võin öelda ilma igasuguse häbita, et ühe plaadi valmistamine – mõttest kokkupanekuni, võtab umbes kolm kuud. Joala viimane plaat peab ilmuma tema 70. sünniaastapäevaks, mis on järgmise aasta suvel. Praegu on valmis seitsmes paat, sügisel tuleb kaheksas ja tuleval aastal üheksas.

Seejärel vaatame mis edasi saab.

Selle kõige kõrvalt jätkub sul reipust Eurovisiooni lauluvõistlust jälgida. Ütle ausalt, kuidas sa sellest pillerkaarist ära ei väsi?

Olen tasakesi ikka väsinud küll, ma kohal ei taha enam käia. Need käimised on ära käidud siis, kui lauluvõistlus oli veel hoomatav. Praegu, kui see on nädalapikkune meeletu üritus, siis see lihtsalt väsitab. Tähelepanu keskpunkt hajub ära muude asjade vahele. Sellepärast ma ei tahagi enam kohale minna, vaid vaatan telekast. Muide, kui olen ka kohal käinud, siis vaatasin peaproovid saalist, aga finaali alati telekast. Et oleksin televaatajaga samal lainel – mida ma muidu neile räägin? Mul on hea meel, et Vikeraadiosse kutsutakse mind siiani Eurovisioonist rääkima. Noh, ega ma ole siin majas võõras.

Seda oi märgata juba siia tulles: välisuksest kohvikuni jõudmine võttis sul koletult palju aega, sest tervitajaid. vestlejaid kogunes tasapisi terve rivi.

Raadiomaja on ikkagi mu teie kodu, siit on raske ennast välja kirjutada. On olnud aegu, kus oled raadios ja sõidad seejärel tehnikaülikooli ning teed seal ürituse ära.

Vikerraadiosse jäidki tänu noorte reporterite klubile?

Tulin raadiomajja viiase klassi koolilapsena, kuid Aado Slutsk ei lasknud kedagi eetrisse, kel polnud hariduslikku baasi. Vikerraadio tekkis täpselt sel ajal, kui mina astusin kõrgkooli ja siis lubati ka eetrisse. Noori oli vaja ja siis vaadati neid reoprterite klubist. Kaks aastat hiljem tekkis Keskööprogramm ja siis juhtus õnnetu lugu, et ükstegijaist kukkus saunas õnnetult lavlt alla ja murdis ribid. Mul oli just olnud neljapäeval saade ja jube palju musikat jäi järgi. Helgi Erilaid oli siis toimetaja, istusime reede õhtupoolikul kohvikus ja tuli uudis, et Peeter Hein on haiglas.

See oli draama. Helgi ahastas: „Mida ma nüüd teen?” ja mina pakkusin end appi. Panin muusikaprogrammi kokku ega mõelnudki muule, kuid selle peale tuli väga palju kirju. Kirjade osakond näitas seda patakat programmi direktorile, kõik loeti läbi. Kirjad olid positiivsed a la „mängige laupäeva õhtul muusikat”.

Valisid ilmselt õigeima niśi.

Ega ühe päevaga jõua enamat teha. See programm, millest mul muusikat üle jäi, oli inglise üliõpilastest, kes Tallinnas käisid. Eks nende käest sai natuke muusikat ka. Keskööprogrammiks ei jõudnud ma mingit temaatilist programmi kokku panna ja sellepärast oligi mul asenduskava muusikast. See hakkas publikule meeldima ning raadio juht otsustas, et las jääb lauppäevane Keskööprogramm muusika peale. Nii jäingi mina laupäevase Keskööprogrammi peale. See libises kogemata minu peale: juhus juhuse otsa.

Sa ütlesid, et TPI kultuuriklubis toimunud kontserdeilt tuli sinu fonoteegiriiulile üksjagu salvestusi. Tundub, et tegite seal mingil moel Eesti popmuusika ajalugu.

Ka Eesti rockmuusika ajalugu. 1969. aastal tegin esimese kontserdi, kuid 1973-85 toimusid juba kõik tähtsamad kontserdid TPIs. Saal oli suur ning ehkki praegu on see vähetähtis – olime natuke tsensuurivabam paik, sest meil oli kõrgkooli saal. Saali rekordiks oli 1100 inimest ja see on Ruja käes. Sugugi vähem tähtis polnud see, et mul olid paberid korras. Iga paber oli templitest raske, aga nii polnud kellelgi midagi halba öelda.

Kultuuritöö pidi olema ju ideoloogiliselt juhitud, kommunistlikku parteisse pidid ka astuma?

Alguses ei tahtnud mind keegi parteis näha, aga millegipärast 1980. aastate lõpus kutsuti mind välja ja öeldi: „Nüüd aeg!”. See oli väga ebaõnnestunud ajastus. Ütlesin vastu: „Vabandust, aga te näete, et aeg hakkab läbi saama!” (naerab) Öeldi aga, et kui ei astu parteisse, loovutad oma koha. Mina ei tahtnud enda tehtud kohta loovutada, sest tegime ju Nõukogude liidu esindusklubi ning meil olid kõrgemad palgad. Olin tehtud mees igati! Nii mind võeti tõesti parteisse vastu, aga ma ei jõudnud seal olla - see lagunes enne laiali.

Eesti vabariigi tulek ei murdnud sind kuidagi maha, mulle näib.

Ma ei olnud ju mingi ideoloogiline suurkuju. Tegin kultuuriklubi, kultuuri- ja muusikasaateid. Kui tekkis Raadio 2, läksin sinna muusika – ja sõnasaateid tegema. Koolitasin välja ka hulga noori tegijaid. Sealt kutsus Rein Lang mind Uuno raadiosse. Pärast kaht ja poolt aastat tulin Vikerraadiosse tagasi.

Sina peaksid ilmselt üsna täpselt teadma, milles Vikerraadio fenomen õigupoolest seisneb. Uusi jaamu tuleb alatasa peale, aga Vikerraadio püsib järjekindlalt kuulatavaimate seas.

Kui Vikerraadio omal ajal tekkis, siis selle kohta ütles Mark Soosaar, et „uks läks lahti ja tuli värsket õhku”. Nii ongi.