„Mänguasjamuuseumis kukuvad täiskasvanuilt reeglid maha ning oled lihtsalt rõõmus inimene, kes saab mängida.“

„Mida sa mängida tahad? Narri? Musta notsut? Mängime!“ hüüab arlekiiniks kehastunud Teatri kodu etenduste juht Annika Haga ja läheb lahti. Tee kaardilaua taha ei rohtu, uusi mängureid koguneb. Need, kes parajasti ei mängi, asjatavad haamrite ja naeltega, veeretavad puumune või meisterdavad endale võlupliiatseid. Tartu mänguasjamuuseumi 25. sünnipäeva pidu on laupäeva pärastlõunaks täies hoos.

Kümne sammu kaugusel kaardimängulauast välguvad noad. Sealne seltskond meisterdab õhinal paju- ja lepapulkadest pliiatseid. Säherdusi, millega kirjutatut silmaga ei seleta. „Nende pliiatsitega saab salasoovid panna kirja,“ naeratab pliiatsinurga pealik Pille Pattak mänguasjamuuseumi sõprade seltsist. „ Salasoovid ei tohigi nähtavad olla, need peavadki olema nähtamatud. Kui nende pliiatsitega kirjutada, siis teised ei näe su salasoove ja need kõik lähevad täide.“ Muide, usinad rohenäpud võivad soovi korral võlupliiatsist puu kasvatada. „Siis on see pliiatspuu, millest saab pärast väga palju võlupliiatseid.“

Peentest võlupliiatsitest ei näi üldse hoolivat muuseumiõpetaja Ave Viirma, kes on selga tõmmanud karu Lillekäpa kostüümi, krabanud kaenlasse müraka mõmmiku ning tervitab koos selle kahuse karuga kõiki tulijaid. Karukallistusega. „Täna on olnud sadu karukallistamisi,“ muigab ta ja lisab, et tegelikult on kaisutuskarusid mängus kolm: väike, suur ja veel suurem. „Päris pisikesed pidulised ei julge suurt mõmmikut kallistada, sellepärast ongi meil siin õige väike karu ka.“