Urania kätt püüavad õigel kohal hoida Tartu ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma (tagaplaanil) ja teadusdirektor Jaanika Anderson.Foto: Aldo Luud
Inimesed
17. mai 2019, 21:15

Eesti muuseumides hoitakse museaale hellalt, kuid esineb ka hetki, kui purunenud ese maha kantakse

EESTI SUURIMAD MUUSEUMIÕNNETUSED: ka hoolega hoitud muuseumiesemed võivad kogemata puruneda

Trahh ja killud taga! Pruukis mööblitarijatel Vene keisri Aleksander I rinnakuju vaid müksata, kui see põrandale langes ning tükkideks purunes. Tartu ülikooli kunstimuuseumi töötajail jäi üle üksnes ahastada – seal nende museaal lebas, purunenud kujul. „Toitlustaja transportis muuseumi oma laudu ja transportis meie Aleksander I ka põrandale kildudeks,“ muigab TÜ kunstimuuseumi direktor Mariann Raisma, kui meenutab aastal 2002 juhtunut. „Nagu ikka, juhtuvad sellised asjad siis, kui muuseumis on mõni eriüritus.“

Trahh ja killud taga! Pruukis mööblitarijatel Vene keisri Aleksander I rinnakuju vaid müksata, kui see põrandale langes ning tükkideks purunes. Tartu ülikooli kunstimuuseumi töötajail jäi üle üksnes ahastada – seal nende museaal lebas, purunenud kujul. „Toitlustaja transportis muuseumi oma laudu ja transportis meie Aleksander I ka põrandale kildudeks,“ muigab TÜ kunstimuuseumi direktor Mariann Raisma, kui meenutab aastal 2002 juhtunut. „Nagu ikka, juhtuvad sellised asjad siis, kui muuseumis on mõni eriüritus.“

Toonane draama lõppes helgelt. „Õnneks on meil tublid restauraatorid, kes panid Aleksandri uuesti kokku,“ sõnab Raisma. „Nii et Aleksander on tagasi! Aga sellele lisaks tegime Aleksandrist ka koopia.“ Koopia valmistas Tartu kunstikooli rahvas ning möödunud kolmapäeval jõudsid nii päris-Aleksander kui ka koopia-Aleksander tagasi ülikooli katuse alla. Igal juhul on büstil, mis kujutab keisrit, kelle valitsemisajal (1801–1825) taasavati Tartu ülikool, au saada välja pandud aasta lõpus avatavasse uude püsiekspositsiooni.

See, et õrnad materjalid purunema kipuvad, on tõsiasi, millega tuleb muuseumirahval leppida. Eriti, kui tegu on kipsiga. TÜ kunstimuuseumi uhke Urania, astronoomiajumalanna, on pompoosne, kuid ühekäeline daam. Vähemalt praegu. „Kunagi seisis ta meil kassa kõrval ning inimesed kippusid end vastu tema paremat kätt ära lööma – lähed kogemata vastu, jälle mõni sõrm läinud,“ räägib Raisma, kuidas Urania kipssõrmed järjest murduma ja põrandale tolmuks pudenema kippusid. „Sel juhul pole midagi muud, kui uued sõrmed teha või vanad tagasi panna.“ Õnnetut kätt sai järjekindlalt parandatud ning praegu on see fondis hoiul. „Käsi muutus muudkui paksemaks ja ka maskuliinsemaks, see on ikka ebaproportsionaalselt suur,“ sõnab Raisma. „Kui kuju jäsemed on eri tükkidest kokku pandud, on need palju õrnemad kui metallkonstruktsiooniga kujud ja mõistagi on need katkiminemisele altimad.“ 

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99