„Lembit Sibulal kadus pind jalge alt ja niisama vireleda ta ka ei tahtnud.“ (36)

„Minu teada poos ta ennast üles,“ prahvatab Hugo Hiibus, karikaturist ning Lembit Sibula kolleeg ajakirja Pikker ja ajalehe Meelejahutaja päevilt,  välja selle, millest teised hoopis vaikivad või ääriveeri vaid mõistukõnes vihjavad.  

“Ühel päeval astus Lembit mul uksest sisse, pihus pudel konjakit, ja teatas, et tapab ennast ära. Naljamees, nagu ta oli, võtsin ma seda kui musta huumorit. Ma ei oleks osanud siis ka unes ette näha, et tema rahaasjad on sedavõrd täbarad, et ta on kaelani võlgades. Pöörasin tookord tema avalduse naljaks, ajasime pudelile päkad silma ja elu läks edasi. Kärakas aitas ta elu vee peal hoida,“ on Hiibus humoristi ja estraadiartisti Lembit Sibula viimaseid päevi meenutades valusalt otsekohene.  

Kuigi algul oli kõik hoopis kui roosamanna.

„1980. aastate kontekstis puhuti pasunaid ennekõike Baskini Vanalinnastuudio ümber, kuigi tegelikult tegi rahvale kõige rohkem estraadi ikkagi Lembit Sibul,“ ütleb humorist Raimo Aas, kes sai Sibulaga lähemalt tuttavaks 1980. aastal, kui Eesti Riiklik Filharmoonia mõlemad mehed enda tiiva alla võttis, Aasa koos ansambliga Vitamiin.

„Lembit andis aastas kümmekond kava, mis läksid täissaalidele,“ mäletab Aas. „Kusjuures ta korraldas neid kavu Linnahallis ja Estonia kontserdisaalis või siis Eesti erinevatel vabaõhulavadel, millega tal oli peos ju tohtu hulk publikut. Nendes kavades, nagu näiteks „Tähti üheks õhtuks“ või „Kevadtähed“, tegid kaasa kõik tollased paremad estraaditähed: Urmas Kibuspuu, Ada Lundver, Eve Kivi, Ines Aru, Sulev Nõmmik, Tõnu Aav… Milline plejaad! Lisaks osalesid nendes kavades tipplauljad alates Marju Länikust ja lõpetades Mati Nuudega.“