Kas Eurovisionilt hakkab põnevus kaduma? (24)

Me oskame järjest täpsemalt ennustada ja prognoosida ning mõnes mõttes on see tore, kuid järjest väiksemaks jääb see adrenaliinihulk, mis otsustavatel hetkedel meis plahvatab. Täpselt nii on see juhtunud ka Eurovisiooni lauluvõistlusega. Igat sorti kihlveokontorid on keeruliste logaritmide abil välja raalinud potentsiaalsed favoriidid ja kahjuks peame tunnistama, et see töötab.

Meile on mängu võlu vähemaks jäänud, see-eest aga kihlvedude rahavood kindlustatud. (Kui keegi ekslikult arvab, et mis neist sentidest ikka.., siis olete väga sinisilmsed.) Neljapäevane II poolfinaal ei toonud paraku üllatusi. Need, kes finaali olid ennustatud, need ka sinna pääsesid, vaid Armeenia pidi loovutama oma koha Albaaniale. Võrreldes teisipäevase I poolfinaaliga oli neljapäevane tase hoopis kõrgem ja konkurents väga tasavägine just juhtgrupis, kuhu kuulusid Holland, Rootsi, Šveits, Venemaa ja Aserbaidžaan. Palju on küsitud, kas Eesti oleks oma lauluga II poolfinaalist edasi pääsenud? Jäädes peenetundeliseks - meie võimalused oleks olnud väiksemad kui I poolfinaalis. Kui mina oleks saanud hääletada, siis oleks ma oma poolehoidu näidanud II poolfinaalis Iiri esindajale Sarah McTernanile laulu „22“ eest, mis kulges mõnusas retrorütmis ja lauljanna eriline hääl jääb mulle südamesse. Tõelise üllatuse pakkus ka Leedu Jurij Veklenko, kes mõjus laval kui noor Justin Timberlake ja laulis erakordselt hästi. Mulle hakkas suurel eurolaval sümpatiseerima ka lätlaste indie-laul, mis eelkuulamisel kuidagi end ei avanud. Paraku ei saa ma olla nende miljonite Youtuberite seas, kes fännavad Malta neidu Michaelat, kuid neid on rohkem ja seepärast oli uks finaali lahti.

Püüaksin veidi tänast finaali prognoosida. Just esimesena ja eelviimase ja viimasena esinejatel on eelis, et nad jäävad paremini meelde.