Berk Vaher Baturinist: Nikolail olid oma teosed detailidena peas

"Me sõprus Nikolaiga sai alguse viieteist aasta eest, kui Viljandi raamatukogus esitlesime ta romaani „Kentaur“. Ma pole tundnud kedagi teist, kes oleks oma sõnaga loodud maailma niivõrd vallanud ja olnud ise sellest vallatud. Nikolail olid oma teosed detailideni peas ning ta võis neid kaua elevil ja silmade särades vesta -  ka siis, kui tal tervisega väga kehvasti oli. Ehk siis veel eriti, sest ta ju elaski hilises eas üha enam oma loomingus ja loomingule.

Ja mõnikord, kui seisukord pööras nii rängaks, et ta juba mõttes ja kõnes alla andis, tõi miski ta ikka tagasi – mõni teos, mis ei lasknud end lõpetamata jätta. Kui ka kehaline liikumine oli piiratud, hoidis ta end vaimselt lõpuni töös ja püsis ka maailma asjadega kursis. Kui kohtusime, ei pidanud talle hakkama midagi üksipulgi ja lihtsustades selgeks tegema – ta ise võttis viimase aja arengud mõne tabava aforistliku lausega kokku.

Kui ta sai 80 ja tal polnud võimalik oma juubeli tähistamisel osaleda (nagu ta sõnaosavalt ja kaasaelamisega 70. juubeli kõnekoosolekul kohal oli), kinkisime ta loomingu austajatega talle sellise rännaku, et kõndisime Tartus tosinkond kilomeetrit maha ja peatusime, et ta teoste katkendeid esitada. Karlovast sai Fööniksburg, tuumavarjendist allveelaev, Emajõe luhast taiga, katlamajast naftaväli ja Plasku vaatetornist Viimsevaatetorn. Ja kui siis lõpuks talle Tartu Kirjanduse Maja pööningult helistasin, et oleme tagasi jõudnud, oli ta ülimalt liigutatud – sest ta looming ongi ju ilmas ja eneses rändamise, mitte paigalistumise poeesia."