Rein Raamat: „Sel talvel oli minek lähedal, põdesin järjest läbi kolm grippi.“ (3)

Rein Raamat (88) on Eesti filmimaastikul legend. Tema käsi oli mängus juba Eesti esimese nukufilmi „Peetrikese unenägu“ juures. Ta oli kultusfilmi „Viimne reliikvia“ kunstnik. Tema joonisfilmidega „Suur Tõll“ ja „Põrgu“ peletati lapsi teleri eest minema, kuid samas noppisid need mainekatel festivalidel auhindu. Praeguseks on Raamat teinud filmiga lõpparve ja pöördunud tagasi alguse, maalikunsti juurde. Vaatamata vanusele ja aasta algul tervist laastanud haigusele avas ta 7. mail Eduard Vilde muuseumi kastellaanimaja galeriis oma viienda isikunäituse „Nostalgilised mälupildid“.

Olete lõpetanud Eesti riikliku kunstiinstituudi 1957. aastal maalijana-portretistina. See aeg ühildub just Hruštšovi esimeste sula-aastatega. Kui palju te mingeid muutuste tuuli instituudi seinte vahel tundsite?

Ei tundnud me mingeid muutuste tuuli, oli täielik nõukogude aeg. Astusin instituuti just ajal, kui algas klaperjaht kodanikele natsionalistidele ja formalistidele. Johannes Greenberg tegi enesetapu, Adamson-Eric sai insuldi. Paljud õppejõud pidid lahkuma. Minu õpingud lõppesid teadmisega, et maalikunstis valitseb vaid üks suur suund – realistlik kunst, mille kõrvale midagi muud ei mahtunud. Õppekavas oli iga päev neli tundi maalimist ja kaks tundi joonistamist. Peale selle veel teoreetilised tunnid. Meil oli küll suur raamatukogu, aga ilmselgelt oli see läbinud range tsensuuri, sest ühtegi kaasaegset kunsti käsitlevat teost seal ei olnud.

Igatahes oli mul lõpetades seljakotiga seljas realistlik kunst, kuid akadeemilises mõttes oli see haridus väga hea, ma oli sellega igati rahul. Meie õppejõud Ilmar Kimm oli lõpetanud Leningradis Repini-nimelise kunstiinstituudi, teine õppejõud oli Valerian Loik, kes oli lõpetanud Pallase, ja eks me temalt saime siiski teistsuguseid mõjutusi. Ta oli värvilahenduste suhtes palju vabameelsem ja lubas meil ka improviseerida. Selles mõttes oli kaks suunda ning nende teadmistega asusin ma ka oma diplomitöid tegema.