Katharina Toomemets | Video: Jörgen Norkroos, Tel Aviv 17. mai 2019 07:00
„Appi, ma nii loodan, et esimesse põõsasse ei sõida või esimesele ettejäävale inimesele tagant otsa ei põruta,“ mõtlen ma ühel kaunil kuumal päeva Iisraeli linnas Tel Avivis, kui olen just mobiilirakendusega lahti lukustanud elektrilise tõukeratta, millega minna linna avastama.

„Appi, ma nii loodan, et esimesse põõsasse ei sõida või esimesele ettejäävale inimesele tagant otsa ei põruta,“ mõtlen ma ühel kaunil kuumal päeva Iisraeli linnas Tel Avivis, kui olen just mobiilirakendusega lahti lukustanud elektrilise tõukeratta, millega minna linna avastama.

Tel Avivi Eurovisionile jõudes jääb linnapildis silma kaks asja – esiteks kaootiline liiklus, kus signaali lastakse absoluutselt iga asja peale ja teiseks kümned ja sajad elektritõukeratastel ringi kruiisivad inimesed. Tõukerattaid vedeleb igal pool – majaseinte ääres, sõidutee veerel ja tihtipeale ka täiesti suvalises kohas keset kõnniteed.

Kohalikke vaadates tundub selle tõukerattaga sõitmine käkitegu. Sõitjad laveerivad kõnniteel kõndijate vahelt läbi, nagu see oleks kõige lihtsam asi maailmas. Esimeste päevade jooksul kuuleme kolleegidelt ka juba kiidusõnu ja otsustame isegi asja omal nahal järele proovida. Kaameramees Jörgen uuris juba tegelikult enne Eurovisioni, et siin selline võrgustik on.

Edasi lugemiseks: