Taivo Piller ja Mart Haber: need, kes ütlevad, et oleme USAst lapse tellinud inimkaubitsejad, otsivad lihtsalt tähelepanu (223)

Haber ja Piller on olnud koos üle 20 aasta. 1998. aastal asutas paar ühise sisustus ja aksessuaaride ettevõtte ShiShi, mille aastakäive on umbes 9,5 miljonit eurot ning oma toodangut eksporditakse üle 60 riiki üle maailma. 

Möödunud aasta 30. mail tegid mehed oma liidu ametlikuks, abielludes lähedaste seltskonnas New Yorgis. Lastele hakati Pilleri sõnul mõtlema viis-kuus aastat tagasi. “Kui siin lähedasemad sõbrad olid kõik juba lapsevanemateks saanud, siis sõbrad ütlesid, et kuulge, vaadake omal seda vanusenumbrit ka. Kui otsustate seda ikkagi nüüd teha, siis tehke kiiresti,” sõnas Piller. “Või jääte elu ühest kõige suuremast asjast ilma!” lisas Haber.

Kaksikute sünnimomenti kirjeldasid mõlemad ülevate sõnadega. “See võttis ikka jalad nõrgaks, hääl hakkas värisema ja jalg hakkas tudisema,” nentis Piller. “Elu kõige suurem ime on sünnimoment,” lisas Haber.

Haberi sõnul otsustati lapsi saada Ameerikas, kuna seal on surrogaatemadust puudutav seadusandlus kõige paremini välja kujunenud. “Seal on üle 20 aasta seda tehtud. Kõigepealt oli vaja leida agentuur, kes aitaks leida surrogaadi. Meie tegelikult ei vali surrogaati, vaid surrogaat valib meid. Tuleb anda teada, missuguse profiiliga on surrogaadi otsijad, kas väljaspool Ameerikat, Ameerikas, geipaar, heteropaar, mis on haridustase, majanduslik võimekus, kõik asjad,” selgitas ta. 

Eesti geipaari lapsi otsustas kanda 32aastane hambatehnikust ameeriklanna Melissa, kes on abielus politseiniku Richardiga ja kes üheskoos kasvatavad kahte tütart. Tegu on sügavalt uskliku perekonnaga, kes tahtsid aidata paari, kes loomulikul teel ise järglasi ei saa. 

“Kui olid tänupühad, kaksikud olid sündinud, meid kutsuti surrogaadi abikaasa vanaema juurde tänupühadele kalkunit sööma. See oli väga tore. Melissa ütles, et nad on Richiga otsustanud, et nad tahavad seda veelkord läbi teha. Küsisid, et ega Hilda ja Hubert õde või venda ei taha. Aga me oleme enda jaoks mõelnud selgeks, et praegusel hetkel on nii hästi, kui üldse võimalik olla saab,” rääkis Haber.

41-aastane Mart ja 48-aastane Taivo on alati lapsi tahtnud, kuid ei soovinud lapsendada, sest pidasid tähtsaks just enda bioloogiliste järglaste saamist ja kasvatamist. Meestest on geneetiliselt kumbki ühe lapse isa: Hilda isa on Haber ja Huberti isa Piller. “Üks beebidest on väga selgelt Mardi nägu ja teine väga selgelt minu nägu. Seda ei ole võimalik ka varjata, lapsed on ikka väga meie nägu,” naeris Piller.

Ent sünnitunnistuse järgi on mõlemad ametlikult laste vanemad. “Ameerikas väljastatud sünnitunnistusel ongi ühel real üks vanem, teisel teine vanem. Ühel olen Mart ja teisel mina,” selgitas Piller.

Haberi sõnul soovitas nende tuttav advokaat seda, et enne kui lapsed sünnivad, oleks asjaajamine palju lihtsam, kui nad abielluksid, seetõttu otsustatigi USA-s abielluda. Paberimajandus läks kiiresti: kahe nädalaga olid lastel USA passid olemas. New Yorgist Eesti saatkonnast saadi kätte laste Eesti passid, kui Eestisse tuldi, olid lastel juba passid ja isikukoodid olemas ja nad rahvastikuregistrisse kantud.

Surrogaati otsima hakates teadis paar, et soovivad bioloogiliseks emaks Põhjamaa tüüpi naist. Seejärel hakkas viljakuskliinik saatma neile profiile.

“Koos terve elulooga, mõned pildid ja siis ikkagi pikk jutt inimese kohta, et kas sa kujutad ette, et su lapse bioloogiline ema võiks olla tema. Kogu lapsepõlv, kooliaeg, kogu suguvõsa. Kui leiad, et tema võiks olla, siis tehakse juba meie ja tema vahel põhjalikud analüüsid, geenitestid, et kas seal mingit mittesobivust ei ole,” selgitas Piller.

Lastel on tulevikus võimalik oma bioloogilise emaga suhelda

Nii sai surrogaadiks valitud punakate juustega Poola-Iiri päritolu ameeriklanna. Pilleri sõnul on lastel õigus 18aastaseks saades oma bioloogilise emaga kontakti saada.

“Me kohe otsustasime, et lastele me räägime täpselt kõik ära, kuidas toimunud on, ei aja udujuttu. Nii surrogaat kui munarakudoonor peab olema nõus sellega, et neid on võimalik üles leida ja lapsed saavad nendega kontakti võtta,” sõnas Piller.

Kuidas lastele tulevikus selgitada, et nendel on kaks isa, mitte ema ja isa, on paar samuti läbi mõelnud. “Nii seletamegi, et neid ei oleks olemas, kui ei oleks kahte isa. Me mõtlesime pikalt sellele, kas see on õige samm või ei. Mina võin öelda, et mind on ainult ema kasvatanud ja ma ei saa öelda, et ma oleks lapsepõlves isast puudust tundnud. Mul oli väga tore lapsepõlv ja pere, aga emaga. Taivo on kasvatanud isa ja ema üles, perevariante on nii palju. Töötavaid peremudeleid on palju, miks otsustame, et üks neist on õigem ja teine valem,” ütles Haber.

Kuigi üks lastest on tüdruk, ei karda paar, et tal vanemaks saades ei oleks kellegi käest naisteteemadel nõu küsida. “Me ei liigu ainult meesteseltskonnas ja kindlasti saavad olema erinevad hoidjad, kes aitavad lastega ja meil on toredaid sõbrannasid, kellega loodetavasti tekib usalduslik suhe,” ütles Haber.

Üks oluline inimene on Huberti ja Hilda elus juba praegu nende hiinlannast hoidja Ella. Pilleri sõnul räägib naine dialektita puhast mandariini keelt, mis oli paari jaoks oluline. “Me soovime, et lapsed õpiksid juba lapsena ära mandariini keele ja ka inglise keele. Meie räägime siis muidugi eesti keeles. Lastel tuleks siis kolm keelt korraga,” selgitas Piller.

Lisaks keeltele saavad paari lapsed palju kogemusi ringi reisides, kuna töökohustuste tõttu peavad Haber ja Piller tihti välisriike külastama. Praeguseks on beebid oma pooleaastase elu jooksul külastanud juba viite riiki. Tulevikus soovivad Piller ja Haber lapsed siiski Eesti kooli õppima panna.

Geipaari elu varjutavad aga paljude inimeste eelarvamused. Haber ja Piller ei ole teinud saladust, et nende kolm aastat kestnud lastesaamise protsess läks maksma ligi 100 000 eurot. See pani skeptikuid neid inimkaubitsejatega võrdlema. 

“Rääkida Ameerikas laste tellimisest, see on sõnakõlks. Soovitaks proovida Ameerikast last tellida, kas õnnestub,” kommenteeris sellist võrdlust Haber. “Ega ikka ei õnnestu,” kinnitas Piller. “See on kellegi soov midagi halvustada, seda asja nii nimetades,” arvas Haber. “Siis võib öelda, et kõik meditsiiniline abi, mida naised ka Eestis lapse saamiseks saavad ja selle käigus sünnib laps, siis see on samamoodi inimkaubandus,” kõrvutas Piller.

Meeste sõnul on neil Eestis ringi liikudes aga just väga palju sõbralikke nägusid vastu tulnud.

“Juba enne lapse sündi ja nüüd vankriga liikudes, on Eesti inimesed väga toetavad. Negatiivsus on väga väike osa ja põhiliselt internetikommentaariumites, kus tehakse seda anonüümselt,” ütles Haber. “Naeratavaid nägusid vaatab palju otsa, heatahtlikuid nägusid on palju, ei vaata keegi pahasti,” kinnitas Piller.

Mida arvavad Piller ja Haber aga selle kohta, et osad inimesed võrdlevad nende laste saamist homoteerulliga, mis üle konservatiivsete pereväärtuste sõidab?

“Naerma ajab. Eks see on kellegi viis tähelepanu saada,” vastas Haber. “See on puhas tähelepanu võitmise retoorika,” nõustus Piller.