Hedvig Hanson õpetab, kuidas üles leida oma hingehääl

Hedvig, oled alati silma paistnud väga erilise, hingestatud esinemisega. Kuidas jõudsid selleni, mida oled nimetanud hingega häälekooliks?

Lauluõpetajaid, hääleseadjaid, tehnilisi lähenemisi on laulmisele kõikjal neile, keda see huvitab. Mina olen olnud laulmises iseõppija ja näinud, et läbi eneseotsingute, läbi taju ja tunnetuse oma hääle otsimine ja leidmine on tähtsaim. Loomulik musikaalsus muidugi aitab kaasa ning looduse poolt antud häälematerjal, aga see, mida sa väljendad, mis sõnumit läbi hääle edasi annad ning kuidas hääle kõlama saad, on küll elutöö. Ja mulle tundub, et kuigi suunajaid ja eeskujusid võib olla, nii nagu minulgi teismelisena oli, ikkagi pead sa jõudma välja oma isikliku ja väga erilise väljendusviisini. Ja sõna „viis” sobib siin suurepäraselt. Mis on see sinu viis, ja millisel viisil sa oma viit laulad…

Milline teekond on häälerännak, mida see sisaldab?

Häälerännak on mõnes mõttes sarnane rännaku-meetodile. See aitab sisemusest välja tuua sinna kuhjunud, kuhtunud tunded, aitab neid puhastada, näha uue pilguga, tajuda uutmoodi. Aga eelkõige avada ennast ja avastada ennast. Mitte kõik inimesed ei julge kõikidele oma tunnetele otsa vaadata, tihtipeale põgenetakse just ebameeldivate hetkede eest ja põgenemismooduseid juba tänapäeval leidub − võid terve elu ses meelelahutuse virrvarris ära elada, vaatamata endasse. Aga õnnelikeks ei saa me enne, kui tunnistame kõike endas. Sest meis on kõike.

Kui iseennast näha, kuulata ja aktsepteerida ning püüda elada targemini, puhtamini, siis alles saame täieliku kontakti endaga. Hääl on võimas abivahend rännakul. Igaüks suudab häälitseda, selleks ei pea olema virtuoosne laulja. Olen jõudnud häälerännakuni intuitiivse äratundmise kaudu. Ja olen näinud, kui võimsalt see toimib.

Inimene võib lihtsalt ümiseda vaikselt omaette, kui sinna lisada vaba liikumine ning saada vabaks hingamine, on avanemine maksimaalne. Loomulik laulmine ongi nagu sügav hingamine. Hing ja hingamine.

Kuidas üles leida oma hingehäält?

Ennast tuleb usaldada ja armastada. Küll siis hakkab ka hääl helisema. Hääl on hinge peegel, usun ma. Ka enda pealt on huvitav kuulata, kuidas elusündmused seda muudavad, täiustavad. Kui kõik on loomulikus voolamises, heliseb hääl puhtalt, kaunilt. Aga kui näiteks vahel õiendan oma poegadega, läheb hääl iseenesest kähedaks.

Paljudel inimestel on just kurgu energiakeskus kinni ja hääleprobleemid. See on selgelt seotud julgusega end väljendada. Kui on hirm, siis ongi hääl kurgus kinni ja pitsitab. Kui avaneda täielikult, voolab hääl läbi südame ülespoole, häälepaelad võnguvad, aga see on vaid tehniline, tegelik hääl tuleb sügavusest ja läheb kõrgusesse.

Kas igaüks võib minna oma häälega rändama? Kui oluline on seejuures vaimne praktika?

Arvan, et ei pea olema vaimsete praktikate kogemust, aga kindlasti tuleks see kasuks − tunned end kindlalt ja turvaliselt ja usaldad seda minekut. See on nagu meditatsioon − mida paremini saad lahti lasta oma mõtetest ja argistest olemistest, seda kergemini saad rännakule minna ning seal kulgeda.

Kas sa ise tegeled jooga, mediteerimise või mõne muu vaimse praktikaga?

Tegelen väheke joogaga, mulle väga meeldib Qi Gong ning vabastav hingamine on aidanud mul rasketel hetkedel ellu jääda. Minu regulaarne vaimne praktika on looduses käimine ja looduse rütmidega koos võnkumine.

Kui suur roll on sinu muusikuteel olnud sellel, et sa mitte üksnes ei laula, vaid ka kirjutad laule?

Oma laulude kirjutamiseni võiks iga laulja jõuda, sest siis oled sa tõeliselt iseseisev ja jutustad oma lugu. See on oluline. Tehniliselt hea laulja on muidugi ka väärtus, ent mulle jääks sellest väheks.

Millest oled viimasel ajal kirjutanud?

Tegelikult on just kirjutamine mu teine ala. Nii et kui küsid, millest ma kirjutanud olen, siis esimesena mõtlen kirjutamise all artiklite, mitte laulude kirjutamist.  Kirjutan mulle südamelähedastel teemadel portaalis edasi.org − peamiselt suhetest, hinge hoidmisest.

Mu laulud on siiani olnud enamjaolt ikka armumisetundest kantud. Elu on selles suhtes teinud korrektiive, laulud muutuvad. Laulan ka loodusest, kodumaast, kodust, igatsusest hingekodu järele. Armumise tunne on laienenud, see ei ole enam vaid ühe inimesega seotud, see on suurem, kõikehõlmav, tänulikkuse kogemus.

Kas häälerännaku teema on mingil moel muutnud ka sinu repertuaari?

Usun, et ma laulan nüüd palju intuitiivsemalt kui aastaid tagasi. Edevus mu esituses on kadunud, niisamuti vajadus näidata hoopis vokaalseid võimeid. Keskendun sellele voole, mis minus liikuma läheb, kui laulan ja tunnen vastutust kuulaja ees. Ka kuulaja tunnetele peab jätma ruumi, mitte täitma kõike enda egoga. Näen seda esinejates väga palju − näidatakse ennast. Aga muusika peab saama olulisemaks.

Haapsalus toimub selgi suvel Joogafestivalil, kus seekord ka sina esined. Kas festivali kontserdi kavva valisid laule lähtuvalt just häälerännaku teemast?

Kava pole veel paigas. Aga kindlasti kuuleb sel kontserdil hääle ja hinge rändamist.

Kui sageli sa viimasel ajal kontserte annad ja milliseid esinemispaiku eelistad?

Mul ei ole tihe esinemisgraafik, sest ma tõesti valin, kus esinen. Eelistan intiimsemaid, koduseid õhkkondi, kus inimesed kuulavad ja jagavad kogemust muusikast. Ma ei laula raha ega kuulsuse pärast ja seega ei tee ma kõike, mis esinejatele pakkumisel on. Pigem vähem ja nõnda, et sellest jätkub kauemaks, nii mulle endale kui publikule.

Millised on sinu varasemad kogemused joogafestivali ja/või mõne muu vaimse kokkusaamisega?

Ma ei ole käinud joogafestivalil ja üldse olen küllalt eraklik, ei osale laagrites, retriitides. Aga siiski, üks hingamislaagri kogemus mul on ja see toimus Algallikal kaks aastat tagasi. See kogemus tuli mu ellu just kõige õigemal hetkel, sest sellele järgnes mu elu keerulisim aeg ja teadlik hingamine aitas mul sellest välja tulla.

Eestlased on tuntud laulurahvas, meil on laulupeod ja oli isegi laulev revolutsioon. Kuidas tundub, kas laulmine on meile endiselt südamelähedane?

Koorilaul on omaette teema, see on meie rahvuslik aare. Ja see traditsioon peab jääma. Ma ise ei ole koorilaulja, ent ma naudin professionaalse koori kõla väga. Laulupeol ei ole ma samuti käinud, aga „Mu isamaa on minu arm” või „Põhjamaa” toovad ikka pisara silma.

Koorilaul ühendab meid rahvana, see on ühtsuse sümbol. Häälerännak on aga teistlaadne kogemus, selles korrastad oma sisemaailma ning saad ühenduse kõiksuse energiatega.

Hedvig Hanson on Haapsalus 27,-28. juulil toimuval Joogafestivalil laval kolmel korral - ta annab kontserdi, viib kuulajad Häälerännakule ja aitab neil leida oma
hingehäält.