Kinnipeetavate naised käisid Tallinna vanglaga kohut ja soovivad seadusemuudatust: laps isegi ei tunne enam oma isa (118)

Ele ja Stefanie on noored naised, kelle kaasad on juba ligi kaks aastat Tallinna eeluurimisvanglas vahi all. Ele elukaaslane Kajar ja Stefanie elukaaslane Artemij vahistati 2017. aastal, kuna neid seostati suure koguse narkootikumidega. Naised soovivad „Kuuuurijas” juhtida tähelepanu sellele, kuidas eeluurimisvangla vahialuste lapsi kohtleb.

„Kui laps oli kolmekuune, saime erandkorras esimese klaasita kokkusaamise – laps oli sündinud sel ajal, kui mees vahi all viibis ja ta ei olnud kunagi oma last näinud. See sujus väga hästi ja kõik läks suurepäraselt,” ütleb Ele, et see oli lapsega vanglas käies ainus meeldiv kord. Järgnevalt on Tallinna vangla teinud naise sõnul justkui kõik selleks, et perekond seal enam ei kohtuks.

Nädal aega hiljem läks Ele uuesti vanglasse. Siis aga lahutas nende suhtlust klaas, mis tähendab, et räägitakse läbi telefoni. „Millegi pärast peatasid politseinikud mind Veerenni tänaval ja kontrollisid mu juhiluba. Nii jõudsin vanglasse minut ja 52 sekundit hiljem. Selle peale nähvas mulle vanglaametnik, et ma jäin hiljaks ja ei saa mitte kuhugi,” meenutab naine.

„Meie laps pole üheksa kuu jooksul oma isa näinud – välja arvatud üks kord, mis meile ilma klaasita võimaldati,” ütleb ka Stefanie. Ta oli sunnitud advokaadi palkama, kes aitaks tal lapse isaga ilma klaasi vahenduseta kohtuda. Kui selline tulemus saadi, oli tõelisus ikkagi midagi muud, kui lapsele mõeldes sooviti. „Läksin ja istusin, laps süles. Siis öeldi mulle, et füüsilist kontakti olla ei tohi. Olin väga üllatunud, sest taotlesime seda seetõttu, et laps saaks olla isaga füüsilises kontaktis, sest ta isegi ei tunne enam oma isa.”

Kohtumisele eelnev kontroll on alandav

Õigluskantsler on teinud Tallinna vanglale ettekirjutuse, et lastega peredele peaks üldiselt klaasita kohtumist võimaldama. „Olen helistanud ka lastekaitsesse ja mulle saadeti umbes kuu aega hiljem pikk uurimistöö, kus oligi selgelt välja toodud, et laps peab vangistuses oleva vanemaga saama kokku füüsiliselt, neil peab olema kontakt,” räägib Stefanie.

Katrin Lust kohtus naistega esimest korda eelmisel aastal. Kui ta nendega taas kokku sai, oli kuuldu jahmatav. „Viimane kord käisime ilma klaasita kokkusaamisel, mille saime taas üle kuue kuu. Mul olid sel hetkel päevad ja mulle öeldi, et pean tampooni ja lapse mähkmed nende ees ära vahetama – kui palju te saate tavainimest alandada ja ebamugavalt tundma panna?” räägib Ele, kelle sõnul peab ta ilma klaasita kohtumisele minnes nii enda kui oma lapse vangivalvurite nähes paljaks koorima ning nende ees ka paljalt kükitama. Seda tehakse selleks, et Ele ei viiks vanglasse midagi keelatut.

Stefanie ütleb, et on saanud halduskohtus võidu, et laps saaks vangistuses oleva vanemaga füüsiliselt kohtuda. „Halduskohtu kohtunik ütles väga detailselt, kuidas asjad olema peaksid – alla kaheaastasele lapsele peab võimaldama vangistuses vanemaga füüsiliselt kohtuda ning vahe peab olema lühem kui iga kuue kuu tagant.” Tallinna vangla kaebas otsuse edasi ning mindi Ringkonnakohtusse, kus halduskohtu otsust ei muudetud. „Ka advokaat ütles, et see on revolutsiooniline kohtuotsus, sest see muudab kõikide laste, kelle ema või isa on vahi all, tuleviku paremaks,” lisab Ele.

Soovitakse seadusemuudatust

„Soovimegi tegelikult seadusemuudatust. Lapse õigused kaaluvad kõik üle, aga vangla ütleb, et nende julgeolekurisk on selleks liiga suur ja nad ei luba,” lausub Stefanie. „Vangistusseadustikus võiks olla riigi reguleeritud punkt, et vanglal ei oleks võimalust ise otsuseid vastu võtta nii, nagu nemad tahavad,” lisab Ele.

Õiguskantsler Ülle Madise sõnab, et selline teemadering on neile vägagi tuttav. „Fakt on, et enamik vange tuleb vanglast välja ja peaksime tegema kõik selle nimel, et vanglas oldud aeg võimaldaks neil saada paremaks inimeseks ning kui nad vanglast välja tulevad, saavad nad elu jätkata normaalse ja õiguskuuleka liikmena. Eriti oluline on, et inimesel oleks kodu, kuhu tagasi pöörduda, perekond, kellest hoolida ja et inimesel oleks tunne, et tal on keegi, kes peab teda kalliks ja võtab ta tagasi. Tihtipeale need, kelle nimel pingutada ja millest tulevikku silmas pidades unistada, on tegelikult lapsed ja lapselapsed.”

Justiitsministeeriumi pressiesindaja Kristin Rammus selgitas, et läbiotsimisi tehakse eelkõige selleks, et vanglasse ei toodaks narkootikume. Täispikka Tallinna vangla ja justiitsministeeriumi vastust saab lugeda „Kuuuurija” kodulehelt.