Olavi Pihlamägi: Eurovisionil saame vaid soomlaste häältele loota (31)

Kui ma I poolfinaali riikide nimekirja nägin, olin enam kui kindel, et sellest lühemast ehk 17 osavõtjaga poolfinaalist edasipääs pole meie rahvusvahelises eurovõtmes kirjutatud laulule probleemiks. Seda enam, et Rootsi kaubamärk, mida esindab laulja, on Eurovisionil ülitugev. Ja Stig Rästagi pole Euroopas enam tundmatu muusik.

Kuid ärevaks muutusin mitte pärast võistluslugude ära kuulamist, vaid eeldatavat punktisadu prognoosides. Ja kahjuks pole meil peale soomlaste kellelegi lootma jääda. Kui, siis ehk Island? Just sellele naabrite õlatunde lagundamisele ongi viimaste aastate Eurovisioni poliitika suunatud. Paljuski õige lähenemine, kuid ometi ka nukker. Suurt lootust ei paneks ma ka täna otse finaalis olevate riikide kolmiku häältele, sest Prantsusmaa, Iisrael ja Hispaania pole meid nagu oma kaugusest eriti märganud.

Samas, mida peaksid tundma grusiinlased, kes siin täiesti üksi peavad võitlema?

Teisalt on endised Jugo riigid võimelised vaatamata kõigile erimeelsustele üksteist toetama ja neid on I poolfinaalis 3 (Montenegro, Sloveenia ja Serbia) . Montenegro peaks jääma selle poolfinaali punaseks laternaks, kuid Sloveenial ja Serbial on šanss enne meid finaaliuksest siseneda. Põnev on vaadata, kuidas naaberriigid Poola, Tšehhi ja Ungari üksteist toetavad. Isegi Poola naistel on vaatamata eriti kiunuvalt mõjuvale laulule võimalus finaali poole piielda, kui teised naabrid sellest juba sisse on astunud. *

Ma ei ole vaimustuses selles poolfinaalis kõlavatest lauludest, sest päris kindlasti tuleb võidulaul II poolfinaalist, kuid siin on häid esitusi. Ma naudin Kreeka lauljatari Katerine Duska erakordset häält, mis meenutab veidi Cheri. Mind hämmastab Islandi omalaadne, kuid hirmutav projekt Hatari. Ma ei oska kuidagi hinnata Portugali sulgedes lauljat Conan Osirist, sest laulu nagu pole, on mingi imelik kulgemine ja kukkumine. Kuid just nende kahe laulu vahele paigutas loos meie pala. Selles koosluses oleme päris hästi kuulatavad ja ilmselt ka vaadatavad. Vaevalt me Islandi metalliprojektile visuaalselt vastu saame, kuid samas on meie laul põnevalt lavastatud. See tekitas juba Eestis küsimusi, kuidas kitarr laulja kätte tekib ja kaob. Lisades juurde veel tormise taeva ja välgu, no, mida veel tahta? Kena poiss ja kõik muu… 

Mõnevõrra ükskõikseks jäin tema esinemiskostüümi suhtes, mis on pigem tänavariietus. Samas peaksime olema väga tähelepanelikud igat sorti aksessuaaride ja laval edastatavate märkide suhtes. Viimaste osas on üleilmne rõõmumärk mittesoovitatav kõigile välja arvatud president Trump . Kas aga pükste tagataskust paistev kirju rätik, nagu Eesti laulu finaalis, pole ühe vähemuse ammusest ajast kasutatav signaal oma erisuste osas? Kui keegi püüab sellega Eurovisionil mõju omavat fänni-seltskonda täiendavalt informeerida, siis nemad tunnevad omad niigi ära.

Kui rääkida esinemisjärjekorrast, siis parimad positsioonid on Küprosel, kes esimesena esineb, Kreekal (eelviimane) ja San Marinol, kes astub lavale viimasena. Kreeka ja Küpros ongi selle poolfinaali favoriidid. Ilmselt ei jõua finaali Gruusia, Montenegro, San Marino ja Soome. Kuid kõige olulisem on laval oma number veatult esitada, sest see on edu kõige kindlam pant.

Ja veel! Meie oleme nime Victor võtnud kui võidu eeldust ja seda ta ju tõlkes tähendabki, aga perenime Crone oleme isekeskis krooniks mugandanud. Suures osas inglise keelt valdav Euroopa aga seda ei jaga, sest otsetõlge on „inetu vanaeit“ ja see annab lootust, et nagu muinasjuttudes ikka - muutub inetu ilusaks ja halb heaks! Igal juhul saab tulema põnev õhtu ning pöidlad pihku!

*Paraku ei saa me enne Eurovisioni lõppu teada, kuidas poolfinaalides hääletati.