Eurovisioni pressikeskusFoto: Jörgen Norkroos
Katharina Toomemets, Tel Aviv 13. mai 2019 13:34
Eurovisionile tuleb igal aastal kokku umbes 1500 ajakirjanikku üle maailma, kes toovad oma riigi lugejateni kõige olulisemad uudised ja pildid. Millistes tingimustes ajakirjanikud pressikeskuses aga töötavad? Kiika seda Õhtulehe galeriist. 

Eurovisioni pressikeskus asub võistluse toimumispaiga Expo Tel Avivi kõrval hallis. Töökohad on paigutatud ühte suurde ruumi, kuhu silma järgi hinnates päris 1500 inimest lahedalt ära ei mahu, kuid mine tea, ehk siiski. Üks on kindel - poolfinaalide ja finaali ajal istume me kõik siin nagu kilud karbis. Siinkirjutaja jaoks on tegu järjest seitsmenda Eurovisioniga ja kui mälu mind ei peta, on see esimene kord, kui näen pressikeskuses puidust laudu ja toole. Tavaliselt on toolideks olnud lihtsad klapptoolid. 

Eurovisioni pressikeskus Foto: Jörgen Norkroos

Midagi väga suurejoonelist pressikeskus endast muidugi ei kujuta. 

Õues on sisse seatud mõnus lebotamise ala, kuhu on pandud lamamistoolid ja päikesevarjud. Varjud kuluvad muidugi ära, kui tahad värsket õhku hingata, aga ei soovi päikese käes ära kärsata. Soojakraadid siin Tel Avivis jäävad praegu 25 ja 30 vahele, kuid päike kõrvetab armutult. 

Eurovisioni pressikeskus Foto: Jörgen Norkroos

Häda korral saab siit ka kõhukinnitust. Hinnad on muidugi pigem kallid. Avokaadovõileib maksab näiteks umbes 6,45 eurot (kohalik raha on Iisraeli seekel, 4 seekelit = umbes 1 euro). Saiake maksab pisut alla 4 euro, tuunikala- või kinoasalati eest tuleb välja käia ka 6 eurot ja peale. Veepudeli saab kätte umbes 2 euroga, sama hinnaga on tee. Kohv ja jääkohv maksavad juba rohkem. Õnneks vett jagatakse pudelitega ka tasuta. Varasematel aastatel on ajakirjanikele tasuta jagatud ka kohvi. Snäki- ja kohvibaarist saab osta ka veini või õlut, klaasikese veini eest tuleb kurkut kergendada 6,5 euro, õlle eest aga 7,5 euro võrra. 

Eurovisioni pressikeskus Foto: Katharina Toomemets

Veel üks asi, mis tänavu on varasemast teisiti on see, et ajakirjanikele pole enam ette nähtud postkaste, kuhu riikide delegatsioonid said oma promomaterjale poetada. Iga päev leidis sealt vähemalt paar uut CD-singlit ja muud promonänni. Samas moodustas vähemalt poole sellest kõigest paberitele trükitud info, mis leidis üldiselt oma otsa lähimas prügikastis, seega vähemalt prügitootmise osas on lood paremad kui varasemalt.