BAARI-MADISE BLOGI | Ma olen tagasi ja panin sulle ära, Paljas Kaalikas! (14)

Oh ei! Ma ostsin uue - vana ratta ühelt sõbralt, kes sõjaväkke läks. Müüs oma asju. Ma viisin taara ära ning saingi endale selle eest kondiväristaja. Pidurid on veidi kulunud, suurel kiirusel peab aeg-ajalt varbad mulda või asfaldisse suruma, et pidama saaks, aga muidu täitsa okei kaherattaline. 

Esiratas kah logiseb - ei aita õlitamine ja käigudki vahetuvad nagu ise tahavad. Täpselt nagu emotsionaalselt ülesköetud naise tujud. Aga siiski, see on minu oma kullake! Ükski pätt ei ole tahtnud seda omastada. Elu liigub edasi. Mul pole aega norutada. Saangi kimada glamuurse comebacki suunas.

Mis ma ülejäänud aja tegin, kui kõigest ja kõigist eemal olin? Minagi olen muutunud naiivseks lumehelbekeseks. Peletan isegi oma fänne eemale. Sain kirja taas võõralt. Nägin kahte esimest rida, mis algasid nii: "Tere! Ma juba vabandan ette..." Õrnake nagu olen, kustustasin sõnumi kähku ära, ilma et lõpuni oleks julgenud lugeda. Arvasin, et ilusa koogi sisse on mürgine sõnum pandud. Umbes nagu popid influencerid peidavad sügavaid mõtteid oma pesureklaamidesse. Siis sai aga uudishimu võitu ja hakkasin uurima, kus ja kes ikkagi kirjutas. Lõpuks sain aru, et olin saanud elu lahedaima fännikirja. Fucking piinlik, et selliseks maikellukeseks olen muutunud.

Miks messenger mind ära blokkis?

Erinevatelt poliitikutest, pean mina oma lubadusi. Häälte kogumisel lubasin ju kõiki tüüdada, et nad valiks mind. Liigne agarus on täielik ogarus. Jagasin linki, kus mu fännid saaks oma jälje jätta. Sattusin entusiastlikult hoogu kuniks sain kurja teate Facebookilt, et nad on mu konto tegevuse ajutiselt peatanud, kuna on veendunud, et jagan spämmi.

Appi, ma tahtsin oma viimasedki hallid juuksed peast tirida! Ma kaotan hääli ja mind ootab ees hirmus kaotus! Äkki keegi teine võidab? Saatsin kurja säutsu Twitteris feissari suunas. Raisk, ma ei saa isegi sõpradele õnne soovida! Ja ma tahan ju võita, aga kuidas ma nüüd saan oma "sõnumi" edasi öelda!?

Ka siin polnud vaja kaua vaja mõelda. President eeskujuks. Ma kirjutan oma mõtte kampsunile ja kes lugeda oskab, saab aru. Imetore trend, millega peaks kõik sõnavabadust armastavad indiviidid kaasa minema.

Kui mina veel noor olin, siis olid kampsunitel kaunid mustrid, õlgadel Türgi feik Vuittoni logod ja T-särkidel rõõmsad hüüded nagu "Fabulous!", "I'm with Stupid" või siis "I need hugs". Oh, ka meie uus pea(ta)minister võiks "I'm maybe stupid" särki kanda, kui läheb oma kokkuklopsitud lasteaiarühmaga kohtuma, et Eesti elu "päästa".

2019. aasta moesuund on veidi teistsugusem ja veidi "poliitilsem". Ja jube kulukas tundub kõik. Mul mõttedki vahetuvad kiiremini, kui presidendi dressikad. Kui palju T-särke ja kampsuneid peaks küll kandma päeva jooksul, et mu geniaalsed mõttevälgatused kõigile kohale jõuaks?  

Silmapiiril sätendabki juba kurb pankrot. Ise kodus tikkima ja heegeldama ka ei hakka vist, sest siis pole mul aega ju blogi kirjutada. See mu sissetulek. Blogi ikka kordades tähtsam, kui kodukootud kampsunid. Võidu nimel tegutsen täie rauaga edasi ja loodan, et ma ei aja teid öökima, nagu Tommy Cash Silvia Ilvest. 

Muusikast rääkides. Eurolauludele vaja ju ka varsti vesi peale tõmmata. Oh, vabandust. Jäägem viisakaks. Lugudele tuleb anda omapoolne arvamus.  
Nüüd lõpetan kiirelt selle peatüki ära, sest vaja oma 40 muusikavideot kuulata-vaadata.

Igatahes, ma olen tagasi! Veelgi idiootsem ja rumalam, kui enne püünelt  lahkumist. Minu blogi lugemine ei tee teid paksuks, ega sisalda kaloreid. Võib mõjuda mõtlemisele halvasti, sest (hurraaa, suudan ikkagi tsitaadilaadse mõtte sisse suruda) loll pole mitte see, kes lollisti ütleb, vaid see kes lollisti mõtleb. Tehke sellest ise omad järeldused, miks mu blogi teid öökima ajab...