Tuli polnud ehk nii hull, kui Russow kirjeldab. Näiteks raekoda jäi alles, samuti Suurgildi hoone. Tõsi on see, et Oleviste kirik poolenisti varemeiks muutus. Kuue aasta pärast oli taastamine nii kaugele jõudnud, et pühakoda pühitseti jumalateenistuste tarvis, kuid töö jätkus. Kirik otsustati ehitada suuremaks.
Tolle hiigelpõlengu tulevikku suunatud tulemus oli see, et edaspidi tohtis Tallinna vaid kivihooneid ehitada.
Ka Püha Vaimu kirik võis tulest pääseda. See sai 1433. aastal küll uue kella, kuid selle valamine ei pruugi tähendada, et tuli asendada tules hävinud kirikukell. Uus kell pälvis hiljem tähelepanu oma alamsaksakeelse pealiskirjaga: „Ma löön õigesti nii tüdrukule kui sulasele, emandale kui isandale, seda ei või keegi mulle ette heita.“ Selle kohal olnud ladinakeelne pealiskiri algab: „Oo auhiilguse kuningas, Kristus, tule rahus“ ja lõpeb kella valmimist tähistava aastaarvuga.
Kell rippus kirikutornis kuni tulekahjuni 29. mail 2002. aastal. Siis ta sulas ja purunes, vaid tükke jäi.
Kommentaarid (0)