Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Võite mulle lilli tuua selle eest, et mul kodus telekat pole (26)

Marilyn Jurman, 12. mai 2019, 14:13
Foto: Marilyn Jurman
Käes on emadepäev! Kui ma eelmisel nädalal analüüsisin oma kaheaastase lapse arengut, siis täna võtsin ette lehekülje tarkvanem.ee ja analüüsin enda kui ema arengut.

Avalehel saab kohe määrata, milline on minu kasvatusstiil. Ilmselt nendest variantidest ikka see esimene – autoriteetne. See tähendab, et meil on kodus kindlad reeglid, kuid me ei karista last. Proovime panna iga päev lapsukese samal ajal voodisse, kuid ei käi talle otseselt pinda, et ta ei tohi seal vaikselt omaette laliseda, kuniks magama jääb. Kui ma varem oma sõprade lapsi hoidsin, siis õppisin selgeks oma lemmiku ingliskeelse väljendi, mis minu arust kehtib lastega maru hästi – pick your battles (tlk. vali oma lahinguid).

Samal teemal

Lapse arenguetappide lehel on ka välja toodud, kuidas saan oma last toetada. Selle järgi oleme üsna heal teel. Kodu on piisavalt turvaline (kuna meil lihtsalt ei olegi eriti mööblit kodus) ning Rumi saab iseseisvalt korteris toimetada nii, et me ei pea talle iga kahe sekundi tagant hõikama: "Ei tohi!". Ja kui preili meile ise ütleb, et ei taha midagi, siis proovime teda ka selleks mitte sundida, kui see pole just eluohtlik olukord. Tavaliselt ootan siis pisut ja proovin poole tunni pärast sama asja uuesti (näiteks riietumine). Siis ta on juba nõus.

Oleme hakanud Rumile vaikselt valikuid andma, et ta saaks aru otsustusõigusest enda asjade üle. Näiteks: paneme talle ette kaks pluusi ja ta saab ise valida, kumba soovib selga panna. Olen Rumiga teinud juba täitsa pisikesest peale seda, et ei käsi tal oma asju teistega jagada, aga samal ajal ei luba tal ka teiste käest asju ära rebida. Ilmselt on see mu enda kiiks, et ma ei saa päris hästi aru sellest, miks peab kõike teistega jagama. Kui laps mängib oma mänguasjaga ja seltskonda tuleb keegi uus, siis miks peab laps kohe enda asja teisele ära andma. See on väga veider. Minu meetodi tulemuseks on see, et Rumi tavaliselt jagabki teistega, siis kui ta on oma mängu ära lõpetanud ja ise valmis mänguasja käest andma. Ning sedagi juhtub väga harva, et ta läheb kelleltki teiselt midagi ära võtma. Rumi pigem seisab ja ootab, kuni mänguasi vabaks jääb. Siiani on vähemalt nii olnud.

Söömise osas peaksin tegema muutusi, kuna hetkel toimub meil peres moosi kuritarvitamine. Putru kulub palju, kuid kahjuks on asi jõudnud nii kaugele, et see on vaja iga kord moosiga üle kallata. Hea mõte on panna moosi asemel pudru peale külmutatud marju, seega hakkame seda katsetama. Õnneks on liikumisega meil peres hästi – tänu iseseisvale treppidest üles-alla kõndimisele ja mänguväljakule jalutamisele saab hommikune moosiküllus energiana ära kulutatud.

Ei-ei, Rumi ei käi veel potil... või tegelikult käib, aga ta istub seal niisama. Selle eest ma täna lilli ei saa. Küll aga võite selle eest küll tuua, et nutiseadmetes pole me tal lasknud üldse olla ning kodus pole ka telekat. Ainus ekraanivaatamise tegevus on kinos käimine.

Siiski on miski, mille osas ei oska ma kuidagi suhtumist võtta – asjade loopimine. Kui Rumi pahaseks saab, siis võib ta laualt oma pudrukausi maha virutada ning kõik kohad on taldriku tükke täis. Proovime sellele mitte liiga palju reageerida, aga kuskilt jookseb ka minu piir. Kuidas teie sel juhul reageerite Tarkvanem.ee lehekülg soovitab ette näidata, kuidas on õige, aga kuidas näidata ette, et ära viska esimest ettejuhtuvat asja vastu seina, kui pahaseks saad?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee