JÄLLE ALTMINEK? Elu on liiga lühike, et raisata seda pidevalt kehvadele filmidele.Foto: Panther Media GmbH / Alamy
Film
11. mai 2019, 00:01

Kuidas ära tunda halba filmi? Jah, see on artikkel, mida peaks lugema (10)

Sa vaatad ekraani ja mõtled, et miks sa siin oled. Või kuidas üleüldse see film sinu raskelt teenitud palgatšekist väikse osa endale sai. Halbu filme on palju, ilmselt rohkem kui häid. Aga kuidas neid ära tunda?

Väldi järgesid

„Tulnukad“ ja „Terminaator 2“... Kui poleks olemas veel filmi nimega „Logan“, siis võikski nii kokku võtta kõik head järjed. Kui sul on originaalne idee filmiks, mis osutus populaarseks, siis on ka loogiline, et sa tahad sellest voolida midagi sellist, mis veel raha sisse tooks. Kuskohast alustada? „Psühho“ sai järjed, need olid kohutavad. „Ace Ventura“ sai järje. „Klassikokkutulek“ sai järjed, mis olid ka...

Filmi põhistaarid on juba pensionil

Kas poleks see kõige vingem film üleüldse, kui Tõnu Kark, Ain Lutsepp ja Andrus Vaarik kehastaks Afganistani sõja veterane, kes oleks läinud lihtsalt aega veetma Käsmusse, kui seda piirkonda ründavad terroristid, aga peategelased oleksid tülis, kuna keegi lõi kelleltki üle Ita Everi? Vastus on, et ei oleks. Kui mingi filmi peategelased on seeniornäitlejad, siis võid üsna kindel olla, et näitlejatel on raha otsa saanud ja enne pensionipäeva on vaja palgapäeva. Lihtsalt väldi selliseid olukordi.

Filmi ei näidata pressile

Kui sa oled saanud hakkama üsna kehva filmiga, siis on kõige olulisem teenida raha tagasi. Umbes nii, et paned sellele säravad tuled külge, reklaamid igale prügikastile ja lajatad limonaadikino seinale suure plakati. Aga kõige olulisem on varjata seda filmi ajakirjanike eest. Sest need ju kirjutavad, et film on üsna nõme. „Klassikokkutulek 3“ tegi sama – ajakirjanikele filmi ei näidatud, see paisati esimesel paaril päeval kõikjal korraga eetrisse ja lõpptulemus – noh, olete näinud, meeldis?

Mingil põhjusel kirjutavad ajakirjanikud sellest oode

Ajakirjanikud kirjutavad kohati ka lugusid filmidest, mida nad pole näinud. Pressiesindajad helistavad läbi kogu uudiste- ja kultuuritoimetuse, et jumala eest keegi nende filmist kirjutaks. Ajakirjanikud on samas ka päris viisakad ega ütle, et film on täielik pas*. Müts maha nende ees, kes ütlesid Henrik Normanni filmi „Elu hammasratastel“ kohta, et tegu on täitsa okei filmiga. Ei olnud, see film oli kohutav, aga kampaania enne filmi oli julgustav. Reaalsus tuli kiirelt, kui linateos kaks nädalat pärast kinodesse jõudmist sealt ka kadus.

Filmi linastumisaega nihutatakse

Eesti filmidel on kaks head linastumisaega – sügis ehk enne PÖFFi ja siis napilt pärast veebruari, kui Oscari-filmid on kinodest vaikselt lahkumas. Sinna suunatakse kogu ressurss ja soov inimesi kinno saada. Kui film tuleb muul ajal, siis on nende omanikud kas liiga julged või on neil täiesti savi, sest kultuurkapital maksis kõik kinni.

Filmis on üsna suvalised kuulsused

Ah, Mallukas oli filmis? Või Brigitte Susanne Hunt? Või paljajalu Toomas Hendrik Ilves? Ei, lihtsalt ei.

Teeme lihtsalt vana filmi uuesti

Kas te kujutaks ette, et keegi teeks uue „Kevade“? Või uue variandi filmist „Valgus koordis“? Seda ei tohi teha, lihtsalt ei tohi. Aga kummalisel kombel tuleb peagi kinolevvi uusversioon klassikalisest filmist „Mehed ei nuta“. Olge valmis, et tegu saab olema Eesti filmiajaloo ühe kõige nigelama teosega. Aga ilmselt jookseme kõik seda kambas vaatama, et veenduda, kui vale see film on. Ja nii teenitakse ka raha tagasi ja tehakse uusi uusversioone. Nõme.

Filmi toetab meediaettevõte

„Pilvede all: neljas õde“ või „Õigus õnnele“, need on midagi jubedat. Kui Toomas Kirss ütles miskit halvasti seriaali „Pank“ kohta, siis on tal ilmselgelt peegel kodus katki läinud. Ja seda juba aastaid tagasi. Filmides pakutakse pidevat reklaami sponsoritele ja kuidagi saadakse ka inimesi kinno. Saa nüüd aru.

Droonikaadrid

Kuidas üleüldse kümme aastat tagasi Eestis filme tehti? Siis polnud ju droone! Droonikaadrid võivad olla vajalikud ja ilusad – võtke näiteks „Tuulte tahutud maa“ või „Tõde ja õigus“, aga võivad olla ka väga tüütud ja tarbetud. Võtke näiteks „Eia jõulud Tondikakul“ või „Skandinaavia vaikus“.

Film tugineb videomängule

Õnneks oleme sellest Eestis pääsenud, kuna meil saaks filmi teha kõigest Skype’ist. Kas keegi oskab öelda ühtegi head videomängust tulnud filmi? Kunagi algas see saaga „Super Mariost“ (1993), paar aastat tagasi reostas kinosid „Assasin’s Creed“. Lihtsalt vältige.

Loomad räägivad

Kas te kujutaks ette, et „Tões ja õiguses“ oleks mingi loom vahepeal kahe mehe tülli sekkunud? Või „Kevades“ oleks hobune öelnud, et imelikud mehed mul siin vankris. Ei kujuta, ja selles suhtes on Eesti eesrindlik koht, sest selliseid asju ei tohiks filmides ollagi.